Jaak Valge: suund ettevõtluse ja teaduse sidumiseks on asjakohane, ent meetodid pole piisavad

Alustada tuleb taas sellest, et arengukavade menetlusprotsess pole demokraatlikule parlamentaarsele riigile kohane, ütles  Riigikogu liige Jaak Valge (EKRE) oma kõnes Eesti teaduse, arendustegevuse, innovatsiooni ja ettevõtluse arengukava 2020-2035 kinnitamisel parlamendis.

Kodanike poolt valitud Riigikogu saab neid eelnevalt vaid arutada ja teha ettepanekuid, mida arengukavade koostajad ja valitsus võivad, ent ei pea arvestama. Nõnda on parlamentarism pööratud jalgelt pea peale: mitte seadusandlik võim ei anna ametnikele suuniseid, vaid ametnikud annavad endile suuniseid ise. Ning teisalt justkui parlamendi poolse vastukäiguna on märgiline selle arengukava käsitlemise kellaaeg, mil oletan, enamus parlamendiliikmetest magab, ning see pole märk, et neid arengukavasid oluliseks hinnatakse.

Aga TAIE arengukava koostamisega on tõesti kõvasti vaeva nähtud ja kui mu arvamuse kellelegi korda läheb, siis hindan, et TAIE arengukava on üks parimaid neist arengukavadest, mida mina kultuurikomisjoni liikmena olen käsitlenud. Aga paraku võib öelda ka, et üks kõige vähem halvemaid.

Räägingi siis plusside ja miinustena, esitan vastandpaaridena.

Esiteks. Üldsuund Eesti ettevõtluse ja teaduse sidumiseks on asjakohane, ent meetodid pole piisavad. Puuduvad viited humanitaar- ja sotsiaalteaduste Eesti-kesksemaks muutmise vajadusele ning Eestis seni viljeldud kõrgetasemeliste uurimissuundade eelistamisele. Samuti ei ole fikseeritud teadusprojektide hindamis- ja rahastamiskriteeriumide muutmise tarvidus Eesti kesksemaks, ehkki just need kriteeriumid, mis võivad tunduda pisiasjadena, on võtmeks, millest sõltub Eesti teadustegevuse rõhuasetus.

Teiseks. Asjakohane on teadustegevuse hüplikkust põhjustava projektipõhisuse vähendamise suund, ent seejuures pole näidatud, kuidas hoida teaduskonkurentsi, vältida uurimisgruppide ja -institutsioonide stagneerumist ja sõpruskonnastumist, mis Eestis kahtlemata toimub ja võib-olla toimub seoses projektipõhisuse vähendamisega edasi veel kiiremini ja muutub suureks probleemiks.

Kolmandaks. Asjakohaselt on viidatud teadlaskonna ebapiisavale järelkasvule ning vajadusele kasvatada doktoriõppe tõhusust ja atraktiivsust, ent pole juhitud tähelepanu probleemile – doktoritaseme ja üldse kõrghariduse devalveerumisele. Doktorikraad ei ole asi iseeneses, vaid ühe läbitud etapi fikseerimine, mil puhul lati allapoole laskmine Eesti teadust ega ühiskonda paremaks ei tee.

Neljandaks. Asjakohane on tähelepanu juhtimine Eestis asuvate ettevõtete madalale võimekusele luua uusi ärimudeleid ja kohandada ja kasutusele võtta teadmisi ja tehnoloogiaid. Põhjuseks on väliskapitali valikuta sissemeelitamine, mille tulemuseks on peamiselt välisomanikuga koostetehaste ja madalapalgaliste kodanikega riik. Lahenduseks on omamaiste tehaste loomise toetamine, ent sellele pole arengukavas küllaldast tähelepanu pööratud.

Viiendaks. Ettevõtete toetamise rõhuasetus ekspordimahukuselt teadmusmahukusele ja innovatsioonile on asjakohane. Iduettevõtlust on seevastu põhjuseta ülehinnatud ning sellele liigset tähelepanu pööratud. Fookuses peaksid olema kõik alustavad ettevõtted ning tähelepanu vajab ka küps ja traditsiooniline ettevõtlus. Konservatiividele omaselt peaksin ütlema, et toetada tuleb seda, mis on oma elujõulisust tõestanud.

Kuuendaks. Tekst on menetlemise käigus sisukamaks muutunud, aga siiski liiga palju vasakliberaalset loosunglikkust, klišeesid ja bürokraatlikku kantseliiti, mis ei ärata ratsionaalsetes teadlastes ja ettevõtjates usaldust.

Seitsmendaks. Hea, et arengukava on püütud konkretiseerida sihteesmärkidega. Ent osa mõõdikutest on mehhaanilised ja mittevajalikud. Näiteks 10% maailmas enamtsiteeritud teadusartikli hulka kuuluvate Eesti artiklite osakaal 12,5%. Seesugust bibliomeetriat on vähemalt humanitaarid juba aastakümneid naeruvääristanud, ning vähemalt humanitaar- ja sotsiaalteadustes on see muutunud suisa kahjulikuks, sest teadlased on ratsionaalsed inimesed ja niisugune hinnangualus suunab meid avaldama ingliskeelsetes nurgatagustes ajakirjades.

Ja lõpetuseks veel neist mõõdikutest. Juhul, kui Eesti teadusraha jaotamist ei seota hoopis tihedamalt Eesti rahvusliku ettevõtluse ja Eesti ühiskonna vajadustega, ei saa senine valdavalt välisomanduses olev koostetööstus tagada ettevõtluse huvi teaduse arendamiseks, majanduse innovatsiooniks, ega loo ka piisavat lisandväärtust. Sel juhul ei ole sihteesmärgina üldse realistlik ka erasektori TA kulutuste taseme tõus 0,59%lt 2%ni SKPst; täielik utoopia on tööjõutootlikkuse tõus EL-28 keskmisest 110%ni ning saavutamatu on teadlaste ja inseneride arvu tõus kolmekordseks. Kui tingimused on sarnased, ei saa tekkida teistsugust tulemust. Elementaarne. Et seda teada, ei pea olema eksperimente korraldav teadlane.