05.04.2022
Vapper “Eesti ema” Rõuges. Pilt on illustratiivne.
Esmaspäeval esitati Riigikogus sotsiaalkaitseministrile Signe Riisalole arupärimine rahvastikukriisi kohta, mille järel võttis sel teemal sõna ka EKRE saadik Jaak Valge.
“Kõigepealt määratleksin ma rahvastikukriisi mõiste. Seda võib defineerida kui olukorda, mil sündimus on alla taastetaset, mis toob jätkudes lähitulevikus kaasa olukorra, mil senise majandusstruktuuri korral tekib tööjõupuudus ja töötajate suurenev maksukoormus. Tulevikus ohustab see rahvastikukriis meie rahvuse, keele ja kultuuri edenemist, veel kaugemas tulevikus aga rahvuse säilimist.
See olukord meil kahtlemata on ja ilma kahtluseta oli juba enne COVID‑it. Ma ei arva praegu seda, et meil oleks veel tegelik tööjõupuudus, sest meil endil veel reserve küll, me ei vaja odava tööjõu sissetoomist, mis pealegi teravdab meie probleeme tulevikus. Ja ma mõtlesin, et ma ei räägi ka suremusest, mis eelmisel aastal kasvas järsult. Ma ei räägi sellepärast, et siin puudub analüüs, mispärast see oli, kuivõrd oleksid need liigsurmad teistsuguse poliitikaga välditavad ja ma ei taha ülekohtuseid etteheiteid teha.
Küll aga on põhjust rääkida sündimusest. Lugupeetud minister ei osanud öelda küll, millal meil nii vähe sünde oli, aga see oli aastal 2003. Siis oli see sündimuse madalseis 90. aastate jätkuna ja sellest me saime üle vanemapalga sisseviimisega. Aga rahvastiku taastet teatavasti ei iseloomusta mitte sündide arv, vaid sündimuse summaarkordaja, mis on põlvkonna sünnitamisvõimet iseloomustav arvnäitaja. Viimane teadaolev sündimuse summarkordaja on 2020. aasta oma ja see oli 1,58. See oli 2019. aastaga võrreldes vähenenud 5% ehk üle viiendiku sündidest jäi puudu. Nii et tegelikult oleks pidanud sellega kohe hakkama tegelema. Varsti saame teada 2021. aasta näitaja ja prognoosin, et see ei ole parem.
Aga samas on viimastel aastatel nagu teada idaslaavi maadest ja Aasiast-Aafrikast tulnud immigrantide arvel meil migratsioonisaldo kusagil nelja-viie tuhande isikuga plussis. Teatavasti on immigrantidel ka omadus vananeda ja nendelegi tuleb riigi poolt pensioni maksta. Ja idaslaavi kultuuriruumist pärinevate sisserändajate sündimus on madal, seega sisseränne ei peata, kordan uuesti üle, ühiskonna vananemist, vaid süvendab seda. Aga välispäritolu rahvastiku osakaal on 2021. aastal suurenenud. Need on väga negatiivsed trendid ja tegelikult nad loomulikult ei puuduta ainult sotsiaalkaitseministri vastutusala, vaid tegelikult kajastavad kogu valitsuse tegevust.
Mina korra küsisin peaministri käest, kas talle on oluline, et eestlaste osakaal Eestis ei langeks. Tema algatuseks vastas või kuidagi vaidlustas selle, kas üleüldse eestlase defineerimine on võimalik ja kas me üleüldse eestlaste arvu teame. Ja oli võimalik aru saada, et ta arvab, et meil ei olegi teada, kui palju siis Eestis eestlasi elab. See ei pea paika, me teame seda registrite järgi ja täpsemalt saame nüüd ka rahvaloendusest teada. Aga siis teatas peaminister, et ta meelest on riigil kaks eesmärki. Ja need on see, et eesti keel, kultuur ja rahvas kestaks, teine aga see, et majandus toimiks.
Tegelikult neid eesmärke vastandada ei saaks, ei tohiks, nii nagu ka teie tegite. Tegelikult majanduse taastootmine ja ühiskonna ja rahvastiku taastootmine tegelikult käivad ühe nimetaja alla. Ja peaminister jätkas, et see tasakaal ja need otsused peavad lähtuma nendest kahest suurest eesmärgist. Mina aga julgen kahtlustada, et valitsuse tegelik poliitika ei suundu kummagi eesmärgi poole. On tõsi, et sündimust ei saa kohe suurendada, aga ma pean küll tunnistama, et ma olen korralikult valitsuse tegevust sellel teemal jälginud, aga mina pole märganud mitte ühtegi konkreetset perepoliitikaalast initsiatiivi. Küll aga on valitsus summutanud kõik eelnõud, millega soovitakse migratsiooni reguleerida ja massiimmigratsioon lõpetada – ja ma ei räägi siinkohal põgenikest, see on eraldi teema, ma tulen selle juurde lõpuks veel. Ja tahaks, et siin jäävad need andmed kõlama.
Nimelt, et viimaste, 2021. aasta andmete järgi moodustab meie tööviljakus 81% euroala keskmisest ja kui meil on töölkäivaid inimesi 650 000, siis tööviljakuse tõstmine ainult euroala keskmiseni pakub meile justkui 150 000 uut inimest. Ja vaat seda suunda kõrvuti vanemaealiste hõivamisega neile sobivatele töödele tulekski soodustada, vaat seda peaks valitsus tegema. Seevastu odava välistööjõu kasutamine, mida valitsus nüüd veelgi soovib laiendada, pärsib tööviljakuse tõusu, kuna pidurdab tehnoloogilist arengut ja majandusstruktuuri muudatusi. Ma olen nõus seda hästi palju veel edaspidi kordama.
Nüüd siis lõpetuseks räägin Ukraina põgenikest ka pisut strateegilisema vaatega. Värskes Saint Andrewsi ülikooli mainekate demograafide uurimuses – selle uurimisgrupi hulgas oli ka üks eestlane Hill Kulu, nimelt – ja nende uuringus analüüsitakse Venemaa kallaletungi mõju Ukraina elanikkonna tulevikule ja tehakse seal rida rahvastikuprognoose erinevate eeldustega. Tegelikult on need tulemused ehmatavad just Ukrainale. Tulemused on ehmatavad. Isegi kui sõja mõju ja põgenemist mitte arvestada, väheneb siis Ukraina rahvaarv väga madala sündimuse tõttu järgmise kahe aastakümne jooksul 16% ja seejuures Ukraina rahvastik vananeb kiiresti. Kui aga Ukrainast põgeneb viis miljonit inimest, kellest Ukrainasse pöördub tagasi ainult 10%, siis väheneks Ukraina rahvaarv 2040. aastaks kuni 33%, tööealine elanikkond kuni 36% ja laste arv kuni 56%. Kui nüüd 90% siiski Ukraina põgenikest naaseks Ukrainasse, siis oleksid rahvastikukaotused võrreldavad rahuolukorraga.
Niisiis, mis sõnum on sealt meile? Ukraina stabiilsust peale sõda on meile täpipealt samamoodi vaja kui Ukrainale, sellepärast et vastasel korral provotseerib see Venemaad uueks agressiooniks. Tegelikult tuleks tegutseda kahes suunas. Esiteks, proovida seda, et Ukrainale oleks tagatud piisav finantsabi, ja teiseks, et tagada, et võimalikult palju põgenikke pöörduks Ukrainasse tagasi. Täpselt vastupidi sellele, mida praegu proovib valitsus teha.”