Eesti arenguteede seast tuleb välistada multikultuursus – Põhiseaduse järgi oleme rahvusriik

Juhtkiri,
©Joosep Martinson/Õhtuleht
Turistidele võib ja peabki kaerajaani õpetama, kuid ei maksa unustada, et neilgi on omad tantsud olemas.

Kui vastik see ka pole, tõusis mööduval aastal, 27 aastat pärast taasiseseisvumist ja 100 aastat pärast rahvusriigi loomist, Eestis taas kõneaineks kakskeelsus ja kultuuride segamine.

Imestada pole siin tegelikult midagi, sest tegu on multikultuursuse pealetungiga, mida Eestis veavad president, vasakpoolne valitsus, sotsid ja projektipartei Eesti 200 – kõigi nende jaoks on mistahes asi (seekord vene keel olmes ja inglise keel kõrghariduses) eesti keele kõrvale surutuna võimaluseks muuta Eesti rahvusriigist multikultuurseks europrovintsiks.

Sageli väidetakse, et erinevad kultuurid rikastavad üksteist. Sel aastal oli paduputinlasel Yana Toomil ülbust välisajakirjanikule väita, et tema esindavat eesti ja vene kultuuriruumi. Kui jälgida Eesti poliitilist maastikku, siis torkabki silma, et selles domineerivad nii vene kui eesti juurtega poliitikud, nagu Marina Kaljurand, Jevgeni Ossinovski, Kristina Kallas ja veel mitmed teised, kes sõnades väidavad ennast Eesti riiki, eesti keelt ja kultuuri kaitsvat, kuid tegelikult on nende kogu tegevus suunatud rahvusriigi vastu ja multikultuursuse kasuks, ning seda vene kultuuri segamisega niigi ahenevasse eestikeelsesse keskkonda.

Rahvuskultuur kängub avatuse tõmbetuultes

Kuigi mitmesse kultuuriruumi jäävad inimesed arvavad, et nemad rikastavad mõlemat, siis tegelikkuses vaesestavad nad hoopiski nii üht kui teist. Esiteks, mõlemast kultuurist ei võeta kunagi üle ainult häid külgi, vaid ka halbu. Teiseks – kuigi inimesel võib olla üks vanematest näiteks venelane, teine eestlane, ei suuda ta kumbagi kultuuri võrdselt edasi viia. Üks hakkab domineerima, või siis jäävad mõlemad võrdselt lahjaks – inimene on ju ikkagi vaid üks ja aega on tal endisel hulgal,  aga see tuleb jaotada kahe kultuuri peale, kaerajaani ja kasatšoki peale.

Kolmandaks momendiks on see, et mõlemad kultuurid kõrvuti hakkavad üksteist vaikselt hävitama. Kui inimene koob rahvariide mustrisse nii Tarvastu kui Tveri mustri elemendid, tuleb see küll ilus, aga ikkagi juba teine, uuenenud muster, mis ei kanna enam edasi kummagi traditsioonist rahvakunsti. Miski kaob juba olematusesse.

Siinkohal ütlevad kindlasti paljud, et kunst ei püsigi muutumatuna, vaid areneb. Jah, tõsi ta on, aga sel juhul ei saa me enam rääkida eesti, vaid eestivene kunstist. Ja mis tähtsaim – kultuuride segunemine peab toimuma vabatahtlikult, kuid Eestis see nii ei toimu.

Multikultuursus ei ole omaette kultuur, vaid see on segu, mis ei kanna edasi ühegi kultuuri ehedust, vaid muutub massikultuuriks, mis hakkab ennast kõikidele peale suruma. Osaliselt toimub see juba anglosaksi kultuuri alusel, kusjuures seda võetakse paljudel juhtudel omaks vabatahtlikult. Paljude traditsioonilise kultuuriga maade, sealhulgas islamimaade Ameerika-vastasus põhinebki ameerikaliku massikultuuri pealetungil, Coca-Cola ja MCDonaldsi invasiooni tõttu.

Läänelik multikultuursus on ebardlik

Praegu Läänest tulev versioon on veel hullem, sest ta sisaldab endas meeletut vabaduste õitsengut, mis toob kultuuriruumi ka perverssused, pretensioonikad õigustenõudmised, solvumiste, võrdsuse nõudmise ja ahistamissüüdistuse kultuuri koos lumehelbekeste ja lillelaste mentaliteedi õitsenguga. Selle versiooni suurim oht seisneb selles, et kõik vastuseisjad üldjuhul hävitatakse, algul moraalselt, siis vajadusel ka füüsiliselt, sest selle nähtuse taga on 1970. aastatel elluäratatud neomarksism.

Naastes Eesti juurde, tuleb tõdeda, et multikultuursust surutakse ühiskonnale peale kahel moel – üks on Kersti Kaljulaidi, teine Kristina Kallase versioon. President räägib suure suuga eesti keele ja kultuuri õitsengust, kuid põimib kohe sellesse sisse ühiskonna avatuse, teiste kultuuride oodatava sissevoolu, võõraste kujundamise eestlasteks ja sellest tekkivad ühtse internatsionaalselt ühtse pere, kes mekib aegajalt kama ja tantsib kaerajaani, ikka Eesti neiu, Süüria araablane ja Nigeeria neeger koos.

Üks asi, mida kultuurisegajad unustavad, on see, et ka neil, kellest uuseestlasi vorbitakse, on oma kultuur, mida kaljulaidid samuti hävitada üritavad – oma laulud ja tantsud on ka sudaanlastel, venelastel, tailastel ja kõigil siiasaabujatel – miks nad enda oma lahjendades ka nende oma lammutavad?

Kristina Kallase versioon on pisut karmim, see on poliitkomissari variant. Eesti 200 näitas oma palet Vabaduse väljakul, tõestades, et on Antifa kombel valmis laskuma ka vägivallani. “Kahesajatajate” võimuletulek tähendaks juba jõulisemat multikultuursuse pealesurumist, vajadusel ka repressiooniaparaadi toetatult, nagu ka sotside puhul eeldada võib.

“Võõraviha” taga on üldjuhul alalhoidlikkus

Kui veel korra kultuuride vastastikusest “rikastamisest” rääkida, siis tooks sisse ka ksenofoobia ehk võõraviha mõiste. Võõraviha halvast poolest rääkides unustatakse tavaliselt üks oluline moment – selle teeb negatiivseks põhjendamatus. Umbusk võõraste vastu aga on enamasti põhjendatud, kuid tänane Lääne mentaliteet on selle nähtuse pseudohumaansusest lähtudes kuritegelikuks kujundanud. Inimeste alalhoidlikkus on tembeldatud sallimatuseks.

Öelge, mida ilusat ja suurt on Venemaa ja vene kultuur Eestile ja eestlastele andnud? Nimetage viis asja, mille kohta võiksime siin, Eestis ja eestlaste suust kajavalt, venelastele tänuga edasi öelda: aitäh, et selle meile tõite! Ei tule ju mitte midagi meelde! Ja sugugi mitte sellepärast, et venelased halvad oleksid – ei, nad on Venemaal elades toredad ja külalislahked, neil on võimas ja huvitav kultuur, aga see on nende, mitte meie oma. Meil pole seal midagi asjalikku võtta olnud, küll aga on meil pikk ja väga halb kogemus sellest, et idanaabri valitsejatelt pole midagi head oodata! Kas saab üldse eestlaste vastumeelsuses Venemaa vastu mingit ksenofoobiat näha, kui minevik on sealtpoolt vaid vallutajaid toonud?

Sama on ka vastumeelsusega Kolmandast maailmast tulijate suhtes. Öelge, mida on aafriklased Euroopale andnud? Kuidas nad on rikastanud Euroopa kultuuri? No kohe mitte midagi ei tule meelde! Ehk ainult see, et igast kümnest neegrist üks on läinud tööle ja asunud vananevale Euroopale mingit pensioni teenima, kuigi seegi on rumal jutt, sest see väikegi tema toodetud väärtus läheb üheksa muidusööja ülalpidamiseks.

Lääs on agressiivsete kultuuride ees kaitsetu

Araabia-moslemi kultuur Euroopas on veel eriti omapärane nähtus, sest seegi on tugev, võimas, sügavate traditsioonidega ja suhteliselt agressiivne. Läänelik multikultuursus seevastu on nõrk, kaitsetu, alandlik, mõjudele avatud – see neelatakse ruttu Idamaa mõjude polt alla. Just sellel suunal on meil põhjust olla elutervelt võõravaenulik.

Lääne poliitiline ja kultuuriruum tunnevad ennast hetkel ohustatuna, kuid kuna globalistlik avatus on läänelike uusväärtuste üks osa, siis eelistavad Lääne-Euroopa riikide võimulolijad näha ohtu nendes, kes võitlevad traditsiooniliste Euroopa väärtuste eest, ning pigistada silmad kinni mujal juba täiesti avalikult sissetormava kaasaja barbarite hordi ees, kes saavad innustust tänapäevase Lääne-Rooma ilmselgest allakäigust. Repressioonide teravik on suunatud Vana maailma vastu, kes soovib veel midagi väärtuslikku alles hoida.

Eesti on ühes paadis Soomega – kui mujal, näiteks Rootsis, Taanis, Hollandis ja mujalgi Lääne-Euroopas, hakatakse Kolmanda maailma ees uksi vaikselt sulgema, siis Tallinnas ja Helsingis tahetakse need pärani lahti lükata, ikka selleks, et olla meeltmööda maailma vägevatele. Seetõttu on ka Eesti võimuladvik see, kes ta on – orjameelne, kuuletuv, suveräänsust loovutav, ennast müüv. EKRE ühendab teistsuguseid inimesi ja märtsist hakkavad ka Eestis uued tuuled puhuma.

Kommentaarid

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused