Eesti “Nokiaks” võiks “avatuse” asemel saada hoopiski turvalisus ja euroopalik kultuuriruum

Eesti ei osata (või ei taheta) veel arvestada sellega, mida annab meile see, et me oleme maailma tõmbetuultele veel suuresti suletud olnud.

Sotsiaalministeeriumi asekantsler Rait Kuuse edastab vasakliberaali seisukoha: “Avatus ja mitmekesisus meelitavad ka mujalt maailmast talente ja edumeelseid ettevõtteid, mis aitavad edendada Eesti majandust.”

Aga järsku meelitab talente ja edumeelseid siia hoopiski vastupidine ühiskond, ja seda juba täna?

“Paar päeva tagasi kohtusin inimesega, kes on Eestis tipptegija, tema tutvusringkond ka tipud ja rahvusvahelised tegijad. Eranditult kõik ütlevad, et Eesti on äge ja kõige parem koht nii äritegemiseks kui elamiseks. Turvalisus (veel) ja monokultuursus (veel) olid põhilised märksõnad,” kirjutab üks kommentaator vastuseks Rait Kuusele.

Võib-olla tahavad paljud ärimehed tulla Eestisse sellepärast, et praegu ei kõmata siinsetes transpordisõlmedes veel plahvatused, nagu Brüsseli metroos ja lennujaamas või Rootsi linnades; et siin saab nende tütar minna ööklubisse, ilma et peaks mööduma tänavanurkadel seisvatest moslemimeeste kampadest; et bussijaamas ei kola kümned kerjavad Rumeenia mustlased nagu Helsingis, ja nii edasi? Sest näiteks Prantsusmaa hoiab suuresti just neil põhjustel juba aastaid tänavatel kümneid tuhandeid politseinikke, sõdureid ja sandarme.

Lääne-Euroopa multikultuursed suurlinnad pole ammu enam turvalised, ja nii nagu Eesti on tuntud ürgse looduse poolest, mida sealmail enam pole, hakkavad ettevõtjad ehk Eestit hindama hoopis turvalise keskkonna ja euroopaliku kultuuriruumi tõttu, mille “avatus ja mitmekesisus” lühikese ajaga olematuks muudaksid.

Lääne-Euroopast juba minnakse vanaduspuhkust veetma neisse riikidesse, kus on veel midagi põliseuroopalikku säilinud ja kus mööda maailma tormav Rahvaste Paabel pole veel turvalisust olematuks muutnud – näiteks Ungarisse Balatoni äärde. Vana ja endine Euroopa on saamas väärtuseks omaette.