Eesti ühiskonnale surutakse peale absurdi, et vihakõneseadus tähendavat tegelikult sõnavabadust

Juhtkiri,
©AFP/Scanpix
“Kui sina oled Charlie, olen mina Kouachi!” – nii alistati liberaalne Euroopa, kes võttis suukorvistamise ise üle. Vennad Kouachid olid Charlie Hebdo tapatalgute korraldajad.

Viimasel nädalal on vihakõneseadust sõnavabaduse osana kujutanud nii inimõiguste keskuse juht Kari Käsper kui ka professor Katrin Nyman-Metcalf – tegu on vasakliberaalse propagandanõksuga, mis paljastab mõistusega inimesele ennast ise.

Mistahes vabaduse puhul on ilmselge, et mistahes kitsendused ei vii mitte vabaduse suurendamise, vaid vähendamiseni – nii ütleb igasugune loogika. Kui sõnavabadust kitsendatakse, tähendab see, et osa “vabu sõnu” jääb välja ütlemata.

Järgneb Google reklaam. Uute uudiste toimetus ei vastuta Google algoritmide poolt personaalselt teile suunatud reklaamide sisu eest. Soovitame usaldada ainult tuntud ja usaldusväärseid kaubamärke.

Vihakõneseaduse puhul väidetakse, et sellega hoitakse ära rünnakuid inimeste või teatud gruppide vastu. See aga on otsene rõhumine karistamisele ja represseerimisele, mis ei ole demokraatliku ühiskonna vahend – solvanguid aitab ära hoida pigem inimese moraalsus, mida aga tänases ühiskonnas kipub nappima, sest esikohale on tõstetud inimeste kapriisid ja pretensioonikus.

Lisaks on peaaegu võimatu määratleda, mis on vihakõne. Isegi Soomes, kus selline seadus on olemas, ei oska keegi piire seada, ja nii on sealmail vihakõnena määratletud ka igasugune kriitika kontrolli alt väljunud migratsiooni ja sisserändajatest kurjategijate kohta.

Tänapäeval kasutataksegi vihakõneseadusi poliitiliste teisitimõtlejate vastu ehk siis ei tohi üksikisik või grupp kahtluse alla seada ühiskonnas käima lükatud protsesse. Sõnavabadus kehtib peamiselt indiviidi õiguse kohta nõuda endale teistelt õigusi, tunnustust ja eeliseid.

Vihakõneseaduse äraspidisus seisneb ka selles, et võimulolijad represseerivad selle abil oma vastaseid, arvestamata, et see võib võimult tõugatuna nende vastu pöörduda – vihakõne põhimõtteid saab alati ümber kirjutada. Just nii juhtus Weimari vabariigi ajal sotsiaaldemokraatide koostatud karmi vihakõneseadusega, mille abil natsid võimule pääsedes needsamad seaduse loojad kohe koonduslaagritesse saatsid.

Ilmselt mäletavad kõik olukorda Euroopas enne Charlie Hebdo tapatalgut, kui kogu ajakirjandus rääkis õigusest kritiseerida ususümbolit ehk prohvet Muhamedi kui sõna- ja ajakirjandusvabadusest. Peale rünnakut iitsatas ajakiri veel korra ja jäi vait – islamiäärmuslased pääsesid Lääne ühiskonna abiga kohe Allahi paremale käele, sest ajakirjanikud tsenseerisid edaspidi ennast ise.

Täna oleks prohvet Muhamedi üle naermine Lääne-Euroopas mõeldamatu, sest see läheks kohe vihakõne alla – näiteks  Suurbritannias on islamofoobia vastu väga karmid karistused, kusjuures karistatakse isegi äärmuslaste kuritegude seostamise eest usuga. Ehk kui äärmuslane tapab hüüdega “Allah akbar!” huulil, ei tohi öelda, et islam on agressiivne – kuigi ründajad toetuvad just pühakirjale ehk seda on võimalik tõlgendada vägivaldsust  lubavana.

Vihakõneseaduste puhul üritatakse tõestada, et seda on vaja, vältimaks üksteisele põhjendamatult halvasti ütlemist. Tegelikult kasutatakse seda ära selleks, et suukorvistada poliitilisi ja ideoloogilisi oponente.

Loe ka Paul Oja: vihakõnest ja südametunnistusest Soome moodi

2 commentsOn Eesti ühiskonnale surutakse peale absurdi, et vihakõneseadus tähendavat tegelikult sõnavabadust

  • Avatar
    Leo Viller

    Inimese kui bioloogilise liigi ajaloolise arengu käigus on tal muuhulgas välja kujunenud ka emotsioonid, nagu näiteks rõõmu – ja õnnetunne , aga ka viha. Järelikult emotsioonide olemasolu on loodusseadus. Nagu ajalugu on näidanud, ( näiteks kommunistliku ja natsliku ideoloogia näidetetele tuginedes ), on loodusseaduste eiramine viinud paratamatult terrorismini

  • Avatar

    Vihakõna on moodne “vabandus” tsensuurile. LIHTNE.

Kommentaarid on keelatud

Tähelepanu!

Kuna küberrünnakud aina sagenevad ning Facebook ei ole spämmi tõkestamiseks juba pika aja jooksul midagi ette võtnud, siis olime sunnitud Facebooki kaudu artiklite kommenteerimist piirama.

Anonüümse kommentaari lisamise võimaluse jätsime avatuks.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused