27.09.2018
1TL30AUG18B13
Pole mingit kahtlust, et kartellierakonnad on hirmul rahvuskonservatiivide populaarsuse kasvu ees ja nad teevad kõik, et EKRE-t maha teha. Küsimus on nüüd vaid üks – kuidas?
Esimeseks võimaluseks on mõistagi EKRE seostamine Kremli ja Putiniga, mille mängis Reformierakond välja vahetult enne eelmisi valimisi Keskerakonna vastu, mil rõhk pandi KE koostööle Ühtse Venemaaga ehk loosungiks sai “Valid Keskerakonna, saad Putini”. Ja see kiirsööst oli mõjus, Keskide populaarsus kukkus ja nad said vähem hääli, kui uuringud enne oravaparteilaste rünnakut näitasid.
Ilmselt püütakse nüüdki vana head Vene kaarti EKRE vastu mängida, kuigi see on sohimängus juba nii ära märgistatud, et kaardi tagakülg kirendab Reformierakonna näpujälgedest. Katset ikkagi tehakse, sest kui mingit asja palju korrutada, jääb osa saastast ikka külge! Iseasi on see, kuidas EKRE-t kujutada — kas otsese Kremli tahte täitjana, Venemaa poliitika kaudse toetajana või “kasuliku idioodina”.
Otseselt Putiniga sõbrustamise süüdistus enam läbi ei läheks, seega on asutud tõmbama paralleele stiilis “EKRE ei armasta geisid ja Putin ka mitte, järelikult on nad liitlased.” Seda teed on läinud “luureekspert” Erik-Niiles Kross, kes tunnistab Postimehes, et mingeid otseseid tõendeid tal ei ole, ja hakkab siis neid ise meelevaldselt tekitama. Ta läheb seoste “leidmisega” nii kaugele, et kohe-kohe oleks justkui Helme-Putini liin paljastatud, ja tõmbab siis järsult tagasi, öeldes, et tõendeid ikka ei ole, ja ta ei taha spekuleerida. Aga pori on juba õhku visatud ja kusagile peab see maanduma.
Tegelikult on Kross asjad päris osavalt üles ehitanud – algul kirjeldab ta Euroopa Välissuhete Nõukogu raporti taustal seda, kuidas Venemaa koob oma mõjutamisvõrku ja siis asub EKRE-t sellesse sobitama, leides “üllatavaid kokkusattumusi”, pildudes samas endiselt väiteid “Ma ei soovi väita, et EKRE teeb Kremli tellimust”.
Kross tõmbab omatahtsi paralleele mistahes EKRE poliitiku väite ja mingi Kremli poolt tulnud ütlemise vahele, leiab ühist nii EKRE vastuseisus Euroopa föderaliseerumisele kui ka Venemaa soovis Euroopa Liitu lõhestada, arvab, et Eesti peaks rõõmustama riigireeturi tabamise pärast, mitte otsima uusi võimalikke reetureid, otsib kakskeelsete lasteaedade osas kokkusattumusi Mart Helme ja Yana Toomi vahel – tema ideoloogiline kodutöö on kõrgeimal demagoogilisel tasemel. Kahjuks on välja tulnud ideoloogiast ja EKRE-vihast läbi pikitud saast.
Muidugi arendab Kross Gumiljovi appi võttes EKRE kallal jällegi “Lameda Maa teooriat”, sedapuhku venelaste erilisuse teooriat Mart Helme suhu sättides. Tegelikult toetus Mart Helme hoopis Samuel P. Huntingtonile, kes oma peateoses „Tsivilisatsioonide kokkupõrge ja maailmakorra ümberkujunemine” rõhutas Venemaa ja õigeusu oluliselt teistsugust kultuuriparadigmat. “Huntington kirjeldas kõrgkultuure (praegu on neid maailmas kaheksa: hiina, jaapani, hindu, islami, (vene)-ortodoksi, Lääne, Ladina-Ameerika ning Aafrika) ka sisemise struktuuri, suuruse ning mõjukuse järgi kogu maailmale. Nii määratleb ta Venemaad õigeuskliku kõrgkultuuri liidrina.” (Eesti Ekspress).
Krossi väidet “Kui EKRE viimased avaldused ka nende tegelikke veendumusi ei kajasta, siis mingil põhjusel langevad nad täpselt kokku Kremli strateegiliste sõnumitega” võiks parafraseerida järgmiselt: “Kui Kross ka tegelikult usub seda, mida ta on kokku kirjutanud, langevad tema sõnavõtud hämmastavalt kokku üldise hirmuga, et EKRE saab valimistel võidukas olema ja teda on vaja iga hinna eest maha teha!”
Muide, 27. augusti Postimehe intervjuus “Välisluure juht Mikk Marran: iga riik otsustab mõjuagentide avalikustamise ise”, küsis ajakirjanik: “Kuidas eristada neid inimesi, kes levitavad Kremli vaadetega kattuvaid vaateid, kuuludes nimetatud võrgustikku, neist, kelle vaated lihtsalt kattuvad Kremli omadega?” Välisluure juhi vastuseks oli: “On väga suur erinevus, kas inimene on mõjuagent, kes saab Kremlilt ülesandeid ja tasu, või levitab inimene vabatahtlikult oma isiklikke veendumusi.”
Teine küsimus Marranile kõlas: “Kas oma veendumuste levitamine ei või lõpuks anda sama tulemust mõjuagendi tegevusega?” ja vastuseks oli: “Õigust levitada oma veendumusi ei saa kelleltki ära võtta, see on sõnavabadus.” Ilmselgelt väljendab Marran märgatavalt demokraatlikumaid mõtteid kui Kross, õigemini toob välisluurejuht välja seadusesätetele ja demokraatia põhimõtetele toetuvad momendid.
EKRE väidetavat venemeelsust rõhutas oma intervjuus ERR-ile ka Kaja Kallas. Sotsimeelne Eesti Päevaleht aga on EKRE ründamiseks appi toonud Läti Seimi liikme Veiko Spolitise, kelle arvamuslugu oleks nagu üksühele kopeeritud mistahes Eestis levivast EKRE-vastasest rumalusest – piisab, kui vaadata EPL-i vahepealkirja “Otsekui FSB käsiraamatust”. Nii räigeid ütlusi ei kasuta isegi mitte Kross, kuigi ega ta suurt halvem ka pole.
On ülimalt tõenäoline, et EKRE seostamine Kremliga on suur peaproov, nägemaks, kas see äraleierdatud teema valijale veel mõjub. Aeg on just paras, sest kui ei mõju, jõuab enne valimisi uue EKRE-vastase teema leida ja see üles keerutada. Vene kaart oli hetkel sobiv, sest alles kõrbes meie integratsiooni paipoiss riigireetmise baasil, venelaste lojaalsus tõusis päevakorda, sealtkaudu ka Venemaa küsimus, ja nii otsitigi võidunud kaardipakist Kremli kaart välja, et see EKRE vastu mängu panna.
Mida aga öelda valijatele? Tuletage meelde, kuidas just EKRE Metsavase juhtumi päevavalgele jõudes nõudis, et vene taust peaks olema eeldus ja nõue täiendavaks lojaalsuskontrolliks. Kas Kremli mõjuagent nõuaks FSB võimaliku ja tegeliku toetajaskonna hoolikamat kontrolli? Aga kartellierakonnad ja Jüri Ratase valitsus sidusid riigireetmise kohe rahvusest ja vene päritolust lahti. EKRE nõuab ka hoolikat Danske panga afääri Eesti-sisest kontrollimist, sest sellise mastaapse rahapesu taga peavad olema Vene eriteenistused — aga poliitkartell ei soovi seda! Kelle tagant Vene karu siiski piilub?