Kui võtta kokku viimase aja arengud nii Eesti poliitikas kui ka Euroopas üldisemalt, siis võiks seda vabalt teha Mart Helme sõnadega hiljutisest raadiosaatest „Räägime asjast“: jätkub valetamine, varastamine ja reetmine. See on Eesti poliitika nägu.
Vana eliidi ja nomenklatuuri peale Euroopas ja Eestiski väga loota ei maksa. Rahva teenimise ja probleemide lahendamise asemel huvitab viimast vaid iga hinna eest võimul püsimine ja iseenda heaolu kindlustamine. Muidugi käib asja juurde üksteise lohkutõmbamine ja reetmine. Koalitsioonide ümbermäng, nuppude teistsugune paigutus.
Uusi jõude tõrjutakse võimult eemale nii jõuliselt kui suudetakse. Kui varem oli levinumaks meetodiks sõimamine ja sildistamine ehk nn. meediapeks, mis nüüd armastab peavool pigem mahavaikimist ja ignoreerimist.
Jüri Ratasel oli ajalooline võimalus luua laiapõhjaline koalitsioon ning kaasata uued rahvusriiki ja tegelikku demokraatiat pooldavad jõud poliitikasse, kuid see jäi tegemata. Palju sellest kõigest IRL-il ja sotside hingele jääb, seda me veel ei tea.
Ent retsept, mida on mitmed Euroopa sotsioloogid ja politoloogid (näiteks Ulrike Guerot) välja pakkunud Euroopa poliitilise tervise parandamiseks – laiapõhjalised koalitsioonid – ei realiseerunud ka Eestis. Samas ei tea me ka väga täpselt, kas laiapõhised rahvuskonservatiive ja uusparempoolseid kaasavad koalitsioonid oleks lahendus, kompromiss, mis päästaks Euroopa?
Võimalik, et tegelikuks lahenduseks on hoopis Ungari ja Poola tee. Seal sai rahval elujõuetust valitsemisest villand ja uued jõud tulid absoluutse enamuse häälte võtmise abiga valimistel võimule. Ehk ootab sama tee järgmisel aastal ees ka Prantsusmaad, aga ka Saksamaad, kus keskmise sakslase elujärg on oluliselt kehvemaks läinud vaatamata majanduse üldisele kasvule.
Seni on Eestis veel liiga vähe inimeste kallal sigadusi toime pandud, et rahvas kaineks saaks ja õhu puhtaks lööks. Veel püsib usk vanadesse parketikõlbulikesse valetajatesse ja varastajatesse nagu „tõendavad“ meile justkui objektiivsed sotsioloogilised küsitlused. Rahvas ei mõista, et paraku on peavoolu sotsioloogia, üks peavoolu valitsemise poliitika osa nagu meediagi. Võib-olla on eestlased ka liiga kannatlikud ja kaalutlevad, usuvad ikka…
Presidendipostilt minema sürjutatud Ilves ajas käe ilma mingi häbitundeta rahva taskusse ning sai mis tahtis. Kuulekad tšinovnikud nagu Maria Alajõe aga lasid sellel kõigel rahumeeli toimuda, saades tõenäoliselt vastuteeneid. Kuid asi on jokk, ja tundub, et nii see jääbki ning teema on päevakorrast maas.
Juhan Parts, kes on majandusinimese ja riigi raha halva ümberkäijana margi täis teinud, on Brüsselis jätkuvalt tehtud mees ja nimetab oma kritiseerijaid „väikesteks inimesteks“. Tüüpiline suhtumine „suure hingega parteibroilerile“. Ega Brüsseli nomenklatuuri Partsi patud eriti huvita. Kui kohalikud vasallid ta kandidaadiks esitasid, ju siis on kõik okei.
Jürgen Ligi valetab ja vassib endiselt, kui räägib, et Eesti saab ESM-ist ja Kreeka abistamisest otsest kasu. Eesti ei saa sellest mingisugust kasu. Saab hoopis kahju, ja selle kahju kannavad meie tavalised tööinimesed ja maksmaksjad.
Eestis näikse normiks kujunevat paturegistri paksuse järgi edutamine. Kui oled kõvasti eksinud, rahva raha raisanud, siis tuleb ikka edutada, vääramatult edutada.
Millise signaali saadab see tavalisele eesti inimesele? Selge, kui juba juhid nii teevad, võin seda minagi. Eeskuju nakkab ja tiivustab.
Uued Uudised leiab, et poliitiline eliit peab rahvale eeskuju näitama. Aga positiivset eeskuju! Ausus, korralikkus, seaduslikkus peavad taas tõusma au sisse! Peenhäälestamisest ei piisa. Eliit on alles siis tõeline eliit, kui ta asub tõeliselt rahva elujärge parandama.