02.10.2019
Aivar Rehe ümber toimuv pole ühestki otsast normaalne, kuid sellega tahetakse ruttu ühele poole saada. Pilt on illustratiivne.
Eesti politsei loobub kuidagi kergelt ekspankur Aivar Rehe surma asjaolude uurimisest – sellise kaliibriga mehe puhul on ka enesetapp uurimist väärt.
Vahetult pärast Rehe surnukeha leidmist teatas politsei, et maailma suurima rahapesu uurimise keskmes oleva Danske Panga Eesti filiaali endise juhi surma ei hakata uurima, sest mehe kehalt ei leitud “vägivallatundemärke ning miski ei viita ka õnnetusjuhtumile”.
Kas politsei ja prokuratuur peavadki piirduma konstanteeringuga, et surm polnud vägivaldne või peaks nad algatama juurdluse ka selles osas, et MIKS sedavõrd skandaalne mees otsustas elust lahkuda ehk mis oli selle põhjuseks?
Kahtlusi on ju tegelikult palju. Kui tegu oligi suitsiidiga, siis kust lähtus ja milline oli surve, et selline samm ette võtta – eriti arvestades riigiprokuratuuri kinnitust, et Aivar Rehele ei ole kahtlustust esitatud ning panga osas käiva kriminaaluurimise menetuslike toimingutega ei ole Rehe seotud olnud.
Miks tapab ennast inimene, keda ei süüdistata ja kes teab, et ta on teinud vähemalt võimaluste piirides kõik õigesti? Miks ei aidanud ta pigem tõestada, et tema ja ta kolleegid on süütud? Aga järsku lootis Rehe, et just tema enesetapp saab aluseks, et algatada suur juurdlus?
Lihtsa inimese enesetapp on ehk asi, mille puhul juurdlus alustamata jätta, kuid mitte rahvusvahelise skandaaliga seotud persooni puhul. Või nagu ütles Martin Helme saates “Räägime asjast”: “Enamik enesetapjaid pole seotud nii suure rahapesuga.” Ta tuletas meelde, et politsei algatas asjaolude selgitamiseks juurdluse isegi teismelise puhul, kes sõitis ennast vastu posti surnuks – nüüd ei taheta seda teha maailmamastaabis rahapesuga seotud inimese osas.
Oluline on ju ka see moment, et milleni rahvusvaheline rahapesu juurdlus ka ei jõuaks, võinuks Rehe olla mingil hetkel oluline tunnistaja – aga nüüd “surnud ei räägi”!
Kaks aastat tagasi, 6. septembril 2017 kirjutas Äripäev: “Rehe juhitud Danske oli offshorkade paradiis”, kus oli kirjas: “Äsja Äripäevas avalikustatud Aserbaidžaani võimuladvikuga seostatavate hämarate miljardite pesumasinas kasutati sadakonda offshore-omanikega Briti ettevõtet, kes omavahel Danske Banki Eesti filiaalis avatud kontode kaudu üle miljardi euro põrgatasid.”
Järgneb: “Aserbaidžaani pesumasina töötamise ajal Danske Banki Eesti filiaali juhtinud Aivar Rehe rääkis Äripäevale, et pangas oli kõik korras ja rahapesu vastane kaitse toimis. Temaga ei nõustunud aga finantsinspektsioon, rahapesu andmebüroo ja isegi mitte emapank. Eks enda eest kõneleb enim fakt, et mõne aasta jooksul pesti läbi Eesti Danske vähemalt 4,5 miljardit dollarit hämarat Venemaalt ja Aserbaidžaanist tulnud raha.”
Ei tundu eriti, et ekspankur Danske seinte vahel ainult linnulaulu kuulas ja potililli nuusutas, märkamata seda, mis tegelikult toimus. Kui ta aga oli asjadest teadlik, siis on ka enesetapp asi, millest juurdlusorganitel kinni võtta – aga nad justkui ei taha asjaga tegeleda.
Piltlikult võttes on tegu olukorraga, kus kõrge maffiategelane leitakse surnuna ja politsei teatab, et tegu oli enesetapuga – see, et ta oli organiseeritud kuritegevuses kõrgel positsioonil, ei tähenda mitte kui midagi, mehel sai lihtsalt elust isu täis. Tundub absurdne? Aga miks siis Aivar Rehe juhtumit nii kergekäeliselt vaadatakse?
Siseminister Mart Helme nõudis, et põhjalik juurdlus peab tulema, kasvõi selleks, et kahtlused hajutada. Praegu tundub, et teatud jõud eelistavad pigem kahtluste jäämist kui tõe selgumist.