Kas Kreml on Eestis juba võitnud? (Ahto Lobjaka ja Postimehe näitel)

Juhtkiri,
- Updated
©Scanpix
Ahto Lobjakas

Teisest maailmasõjast peale on eestlased pidanud Moskvast „tõde“ kuulma – oleme natsid ja fašistid. Pärast taasiseseisvumist sai süüdistustest fašismis ja natsismis Kremli ametlik jutupunkt. Sellega on loodetud sundida meie riiki andma valimisõigus kõigile siin elavatele muulastele, et nende häältega saaks võimule tulla Kremli-meelne valitsus, mida oleks võimalik juhtida Moskvast.

Läbi aastakümnete on Eesti ühiskond suutnud Kremli propagandale edukalt vastu panna. Moskval võib ju olla oma tõde, aga meil on oma tõde, oma ajalugu ja me ei lase seda endalt võtta.

On silmnähtav, et viimase kümne aasta jooksul on suure osa ühiskonna usk oma tõesse hakanud kolinaga murenema. Üha enam küsitakse: järsku olemegi fašistid ja natsid? Järsku peaksimegi silmad peast häbenema, et tahame eestlaste riiki? Ühiskonnas – nii ajakirjanduses kui ka poliitikas – annavad üha rohkem tooni lääne vasakpoolsetes ülikoolides hariduse saanud humanitaarid, kellele on pähe taotud, et rahvused on 19. sajandi ohtlik düstoopia ning rahvused ja keeled on mõeldud segunema või hoopis kaduma. Teisisõnu, täpselt sama jutt, mida oleme harjunud kuulma idapiiri tagant.

Kas oleme jõudnud sinnamaani, et meie ühiskond hakkab Moskva surve all murduma?

Eile rabas ühiskonda uudis, et Postimeest välja andev ettevõte tahab üle võtta reklaami müügi Kremli-meelsetele telekanalitele nagu PBK. See oleks absoluutselt uus tase Eesti meediatööstuses. Seni olime harjunud, et venelastega teevad diile Euroopa riigid, kes pigistavad oma naabreid sõjaliselt ründava Venemaa suhtes äri huvides silma kinni. Nüüd siis on jõudnud järg Eesti ajakirjandusväljaannete kätte. Tõsi, õige pea tuli uudis, et Postimehe toimetus (erinevalt ettevõtte ärilisest juhtkonnast) peab reklaami müüki siiski kahetsusväärseks. Kui nii, siis on lootust, et end Eesti rahvuslikuks väljaandeks nimetav leht Kremlile siiski raha teenima ei hakka. Ehk kehtivad toimetuses siiski mingid põhimõtted, et meie rahvusriiklust ohustavatele vaenulike jõududega koostööd ei tehta, olgu rahasummad millised tahes?

Ent petta said need, kes vara rõõmustasid. Tänast Postimeest lugedes on selge, et mingeid põhimõtteid toimetusel tegelikult ei ole. Taaskord on antud nende püsikolumnistile Ahto Lobjakale ruumi kirjutada seda, mida ta on kirjutanud peaaegu identses sõnastuses juba viimased pool aastat: et Eesti natsid (st EKRE) tuleb võimult minema peksta. (Loe SIIT!) Iseenesest huvitav skisofreeniline olukord -Postimehe toimetus ei taha teenida raha Kremlile, aga ometi avaldab süstemaatiliselt jutupunkte, mis langevad Kremli jutupunktidega üks-üheselt kokku.

Me ei tea, kas Lobjakale kirjutatakse Kremli propagandatöö eest Moskvast tšekke välja. Arvestades, et natsipeksu-artikleid tuleb mehelt tööstuslikus koguses, lisab kahtlust, et tema taga on organiseeritud jõud. Vettpidavate tõendite puudumisel ei saa muidugi välistada, et Lobjakas on sattunud kinnimõtete lõksu. Igal juhul peaks kaitsepolitsei tal silma peal hoidma.

Küll aga jääb arusaamatuks, miks peaks üleriigiline Postimees tiražeerima metoodiliselt Kremli jutupunkte edastavat propagandatöötajat, omamoodi 21. sajandi Ado Grenzsteini. Kas see on tõend sellest, et toimetus kiidab Lobjaka jutu heaks? Või veelgi enam, ehk on see tõend sellest, et Moskva on pärast aastakümnete pikkust süsteemset tööd – lüüa eestlastele otsaette natsi silt – saavutanud oma eesmärgi? Kas me nüüd usumegi, et rahvuslus väärib hukkamõistu ja sellest tulenevalt ka poliitilised jõud, kes selle eest võitlevad ehk EKRE?

Kui Postimees tahab olla oma päises välja kuulutatud deviisi vääriline – seista eesti rahvuse, keele ja kultuuri püsimise eest läbi aegade -, siis lõpetaks ta eesti rahvusluse ja seda ideed kandvate poliitiliste jõudude vastu suunatud rünnakute metoodilise tiražeerimise oma lehekülgedel. Ärge saage valesti aru, võimul olijaid kritiseerima peab – see on ajakirjanduse üks ülesandeid. Aga on suur vahe edasiviival põhjendatud kriitikal ja vaenuliku riigi jutupunktide süstemaatilisel avadamisel.

UU

Kommentaarid

One commentOn Kas Kreml on Eestis juba võitnud? (Ahto Lobjaka ja Postimehe näitel)

  • Avatar
    Leo Viller

    Pärast Teist Maailmasõda võeti Prantsusmaal ette kollaborandist tööstur Louis Renault, kelle vabrikud natsliku okupatsiooni ajal tootsid Wehrmachtile ligi 30000 autot ja samuti tegelesid okupantide autode remondiga. Tõsi küll, enne seda , kui kollaborandist tööstur jõuti süüdi mõista, suri ta ära. Inimest, eriti taolist kõva majandusmeest, peab ju aitama

Kommentaarid on keelatud

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused