Lobjaka ja Kiisleri tagasiastumine on teadlik poliitiline mäng

Ahto Lobjakase “tagakiusamise” kontekstis võiks küsida – kas on võimalik krokodilli või haid kiusata?

Kui möödunud nädalal kaks räigemat “ajakirjanikku” oma ametist taandusid, hoiatasid poliitikahoovusi tundvad inimesed ette, et see pole sugugi mitte selline konflikt, nagu seda ette kujutatakse.

Vahetult enne lahkumist kruvisid nii Kiisler kui ka Lobjakas oma vihaõhutuslike sõnavõttudega pinged lakke, et tuli enda peale tõmmata – viimane neist pole sugugi nii rumal, et kasutada ministrite suhtes sõna “saast”. Ta tegi seda teadlikult.

Mõlema ajakirjaniku puhul järgnes juhtkonnalt soovitus võtta vaiksemalt – ka seda oli provokaatoritele vaja, et näidata suukorvistamist. Kiisleri puhul on selleks Postimehe “konservatiivsed” omanikud ja nende poolt ametisse pandud uus, teistsuguste hoiakutega peatoimetaja; Lobjakal aga riiklik avalik-õiguslik rahvusringhääling, millele “saab mõju avaldada” minister Martin Helme.

Nii Kiisler kui Lobjakas ootasid ära kriitika oma räiguse kohta ja teatasid siis tagasiastumisest. Omal soovil küll, kuid ikkagi “surve tõttu.” Kes aga avaldab survet? Mõistagi uus valitsus, kes kinnitati ametisse vahetult enne kahe sopaloopija tagasitõmbumist. Nii luuakse foon – isegi kui ERR-i ja Postimehe toimetusele väidetavalt survet ei avaldatud, siis “häälestasid” nad ennast uuele valitsusele vastavalt ja lasid lahti või piirasid EKRE-t kritiseerinud ajakirjanike tegevusvälja. Just selline pilt luuakse hetkel toimuvast.

Edasi juhtub nii, nagu rääkisid Mart ja Martin Helme saates “Räägime asjast” – kogu loo ekspordivad Lääne avalikku ruumi sellised tegelased nagu Urmas Paet, Indrek Tarand, Yana Toom, Kaja Kallas ja teised opositsiooni jääjad. Euroopa Liidus luuakse kuvand riigist, kus võimule pääses “paremäärmuslaste osalusega” valitsus ja kohe hakati sõnavabadust piirama – nagu Ungaris.

Sellega tellivad Eesti opositsioonipingile jäänud uuele valitsusele kaela survet, et meie riik hakataks käsitlema justkui Ungarit ja Poolat. Ega Läänes keegi tea, mis siin tegelikult toimub, nagu ilmselt ei teata ka eelnimetatud riikide puhul – EL lähtub ju liberaalide halast. Seega võib täiesti kindlalt öelda – Reformierakond ja sotsid rikuvad teadlikult oma riigi mainet.

Kogu loos on arvukalt kahekeelsust, valesid ja otsest vaenuõhutamist. Kui Martin Helme kritiseeris ERR-i nõukogu liikmena Lobjaka ja Tralla tegevust, karjus kogu peavoolumeedia ja ka rida poliitikategelasi, et poliitikud ei tohi rahvusringhäälingu tegevusse sekkuda. Nüüd, kui Lobjakas loob pildi, nagu oleks tema tegevust ERR-i poolt piiratud, on just poliitikud ja ajakirjandus rahvusringhäälingu kallale tormanud.

Ka Martin Helme roll kujundatakse ümber – tema varasem nõue, et ERR ei tohiks oma ajakirjanikel intervjueeritavaid mõnitada, on viidud tasemele, kus uus minister saavutaski “suukorvistamise” ja edaspidi hakkabki nii olema! Tõenäoliselt püüab ka ERR ise seda muljet toetada, kuigi väidab vastupidist.

Ilmselgelt positsioneeris vasakleer ennast ümber – kui seni esineti jõuliselt, olukorda kontrollivalt positsioonilt, siis nüüd vajutakse kössi ja kujutatakse ennast tagakiusatuna, et juhtida tuli valitsusele – kes see muu ikka sõnavabadust piirab kui mitte valitsus, milles on ka EKRE!

Kogu see ümberhäälestumine ja sõnavabadusest kiljumine on justkui koolikiusaja nõudmine, et talle jäetaks seaduslik õigus teisi kiusata. Sest mida muud see Kiislerite ja Lobjakate peavoolumeedia muud on, kui mitte koolikiusajad, kelle jaoks ajakirjandus tähendab õigust öelda kelle tahes ja mida tahes. Kui keegi hakkab protesteerima, tembeldatakse ta sõnaõiguse piirajaks.

Praegused meediakisakõrid tahaksid ilmselgelt seda, et nemad oleks ühiskonnast sõltumatud kuni selleni, et nendele ei panda kohe mitte mingisugust kontrolli. Lisaks loomingulisele ja uurivuslikule vabadusele nõuavad nad ka õigust kiusata, risti lüüa, laimata, ühiskonnast välja tõrjuda ja hävitada – nii nagu USA ülemkohtuniku Brett Kavanaugh`puhul. Eriti häälekalt aga nõutakse õigust jätkuvalt, sõnu valimata ja takistamatult EKRE-t rünnata. Väidetavalt sõlmitakse meediamaastikult praegugi kihlvedusid, kui ruttu suudavad nad esimese EKRE ministri hävitada – kas kiiremini kui Repinski.

Eesti peavoolumeedia pole sugugi nii väeti nagu tundub. Neil on üllatavalt hea juurdepääs kõikvõimalikele andmebaasidele, väga ammusele infole, mis peaks aegumise tõttu olema kustutatud, kõigele kompromiteerivale materjalile, kui see puudutab EKRE-t – on ilmselge, et neile ei keelata info osas midagi, vaid antakse seda ise üle.

Kui jälgida meedia tegemisi, siis paistab silma neomarksistlik lähenemine – hävitada halastamatult inimesi, kompromiteerida neid, panna nad võimalusel ennast alandama, vabandust paluma ja kiiresti ka ametitest taanduma. Lobjakas ja Kiisler on kaks sellist meediaraisakulli, hävituslikud, mitte loovad ajakirjanikud.

Siia lõppu sobib hästi üks kommentaar Jaak Jõerüüdi artikli alt. “Sealt ERR-ist visatakse kogu aeg ajakirjanikud tänavale, see on seal tavapärane praktika ja keegi ei tõsta lärmi. Aga siin selline tunne, nagu oleks inimene risti löödud (vene õigeusu kiriku ajaarvamise järgi mälestati just eile Kristuse ristilöömist). Isegi Urmas Otiga oli sama lugu – tema pea oli liiga püsti ja hakkas ärritama. Kersnale on kogu aeg keeratud. Ivan Makarov läks Vikris tsensuuri alla ja pidi lõpetama. Aga Kadri Hinrikuse päevapealt vallandamine? (T. Kaljuste abikaasa, T. K. saatis ka R. Veidemannile avaliku protestisõnumi!!! Vallandati ka väga pädev muusika toim. H. Pruuli.) Ja nüüd tehakse suured silmad: mis tsensuur? Meil koheldakse ajakirjanikke väärikalt, nad on kõige vabamad. Istuvad ja värisevad, et kes on järgmine.”

Kommentaarid