Massitulistamine – kas päästikule vajutab üks inimene või kogu ühiskond?

Uudiste järgi võttes on massitulistamised Torontos juba “uus normaalsus”.

Kui üldsuseni jõuab mõni eriti karm uudis massitulistamisest, siis selle hindamisel jäädakse tavaliselt poole peale pidama.

Kanadas Toronto linnas sai pühapäeval tulistamises haavata 14 inimest, kellest üks suri, ning tulistaja tegi enesetapu, teatas politsei esmaspäeval.  Torontos on tänavu toimunud üle 200 tulistamise, surmaga lõppes neist mõnikümmend.

Selliste juhtumite puhul eeldatakse kõigepealt terrorismi. Kui sellele viitavaid märke ei leita, tuleb jutuks see, kas tulistajal ikka oli kõik kupli all korras. Tõenäoliselt polnud, ja siis järgneb analüüs, miks nii juhtus. Siin aga lõpuni ei minda.

Vasakliberaalid on õnne tipul, kui mõnda massimõrva õnnestub seostada parempoolsetega, kuigi vähemalt Euroopas on vägivald läinud kiiresti Antifa-suguste vasakpoolsete või islamiäärmuslaste kätesse. Väga vähe aga analüüsitakse seda, kui palju soodustab sellist vägivalda üleilmastumine ja kaasaegne infoühiskond.

Kaks kolmandikku Uute Uudiste meediameeskonnast on käinud Torontos ja nad teavad, et see on kosmopoliitne linn, kuhu on kogunenud inimesi üle maailma. See aga tähendab, et immigrandid on kaasa toonud oma kodumaa vastuolud – nii toimus hiljuti üks tulistamine India mitmekultuurilise diasporaa raames. Torontos on sisserändajatel olemas oma linnaosad ja kogukonnad, kelle vahel ei valitse mitte alati sõbralik arusaam. Praeguse juhtumi puhul viidatakse küll jõuguvägivallale ehk kuritegelikule taustale, kuid seda põhjendust on Läänes ikka kasutatud, kui vaja on poliitkorrektsust üles näidata.

Mida kirjum on ühiskond etniliselt, rassiliselt, keeleliselt, kultuuriliselt ja usuliselt, seda rohkem on võimalik, et ka lihtne arusaamatus päädib väga karmi vägivallaga, sest erinevus alati ei rikasta, enamasti ajab hoopis tülli ja seda juba olme tasemel. Pisikestest konfliktisärtsatustest tekivad suuremad tülid, siis viha, edasi üldine frustratsioon ja lõpuks massivägivald.

Toome väga lihtsa näite. Jaanuaris tulistas noor Itaalia mees Macerata linnas immigrantide pihta, põhjuseks viha sisserändajate vastu, mille põhjustas 18-aastase itaallanna tapmine ja tükeldamine nigeerlase poolt. Sellist omakohut ei saa küll kuidagi heaks kiita, kuid piiritut viha tekitab ühiskonda ebaseaduslikult sisseimbunud võõraste julmus kohalike inimeste vastu kindlasti ja kui ühiskond on poliitkorrektne, siis  tekib kartus, et kurjategijad võivad pääseda. Nagu Saksamaal noore tüdruku tapnud iraaklane, kes põgenes kohe perega kodumaale – tema toodi küll tänu rahvusvahelisele koostööle tapakohta tagasi. Aga üks on kindel — poleks Itaalia aafriklastest üle ujutatud, oleks kaunis noor itaallanna elus ja noormees poleks relva haaranud.

Seega põhjustavad Läänes vägivalda sageli immigrantide poolt kaasatoodud vastuolud, millele lisanduvad pinged kohalike põliselanikega — monokultuurses ühiskonnas oleks selliseid pingeid sadu kordi vähem. Kuigi globalistid ja multikultuurlased seda ei tunnista, on erinevatest kultuuridest tulnud inimestel lahutavaid momente rohkem kui ühendavaid. Eestlased näiteks pole venelastega eriti sulandunud, veel vähem õnnestuks see süürlaste või neegritega.

Kanada puhul on veel eriline ka see, et sealne peaminister Justin Trudeau, kes kasvatab oma poegadest feministe, on ellu äratanud kümneid vähemusi, kes kõik oma õiguste eest võitlevad — varem või hiljem nende laialdasteks muudetud huvid ja õigused põrkuvad ja ega siis Lääne priviligeeritud vähemused kompromisse otsi, vaid lajatavad oma “ahistajatele” ja “diskrimineerijatele” täiega! Ka sellest tekivad üha uued kisklemised.

On veel üks moment, mis on pigem soodustav kui põhjuslik. Nimelt elame me kiires maailmas, kus inimesed on rohkem stressis ja depressioonis, suhtlus on pinnapealsem, solvamised ja solvumised kiired tulema, kõik see kuhjub kokku ja hakkab inimese psüühikat mõjutama, tekitades viha kellegi vastu personaalselt (koolitulistamised, kus sihtmärgiks on kaasõpilastest kiusajad või õpetaja) või siis kindla üheskonnagrupi vastu. Ja meedia vahendab kogu aeg uudiseid vägivallast, istutades juba häiritud psüühikaga inimesele pähe mõtte – aga ma võiks ju nende tõbraste vastu sama teha, las nad kannatavad, nagu minagi nende pärast kannatasin?! Mingil moel soodustab kaasaegne maailm väljumist moraali ja mõistuse piiridest – see ei ole õigustus, vaid hoiatus.

Ükspuha, mis motiividel Toronto tulistaja ka päästikule ei vajutanud, küsimus pole enam selles, kas ta oli parem- või vasakpoolne, rassist või antifa, põliselanik või immigrant, islami- või hinduäärmuslane, kurjategija või “nihkes” kodanik, selge on üks — kogu probleem pole ainult temas, häda juured peituvad ühiskonnas.

Kommentaarid