Millal sai organisatsioonist United Nations iseenda paroodia United Nonsenss?

ÜRO peakorter New Yorgis.

Poliitilised ja ideoloogilised mängud on inimlikkuse odavaks peenrahaks muutnud ja maailma päästmiseks loodud ÜRO vaid võimendab seda.

Kuna varsti allkirjastatakse Marrakechis ÜRO migratsioonialane kokkulepe, millele on erinevalt USA-st ja Ungarist lubanud alla kirjutada ka Eesti, on viimane aeg rääkida sellest dokumendist, mille soovituslikkuse taga paistab varjamatult sund.

Inimlikkus muutub maailmas üha enam devalveerunud mõisteks – inimese ette tuuakse sõna otseses mõttes kümneid võõraid ja öeldakse: need on õnnetud, sina pead neid nüüd armastama ja aitama, isegi kui endal sellest paha hakkab. Või võetakse ebanormaalsus, mida inimkond on alati vihanud, ja öeldakse, et see on nüüd normaalsus, mida ka sina pead harrastama hakkama!

Inimlikkus, armastus ja sallivus on muudetud kohustuseks, mille puudumisele järgneb karistus. On kindlad sihtgrupid, kes kuulutatakse täies koosseisus ja ilma eranditeta tagakiusatuteks, ja teised peavad nende eest hoolitsemise enda õlule võtma.

Marrakechi lepe käib migrantide kohta, kelle armastamine ja ülalpidamine tahetakse kohustuseks teha just euroopalikule maailmale. Olgem ausad, enamik migrantidest ei vääri abistamist, inimlikkust ega armastust – aidata tuleks vaid sõja eest põgenejaid ning nõrgemaid, nagu naised, lapsed ja vanurid, kes ei suuda enda eest seista. Nemadki peavad koju minema, kui seal rahu on saabunud ja elu normaliseerunud. Üle Vahemere tulevad terved ja elujõus mehed tuleb pika puuga tagasi peksta, et nad oma kodu korda teeks!

Enamik maailma migrantidest on majandusmigrandid, kellel pole mingit õigust endale midagi nõuda, alustades vabast sisselaskmisest ja lõpetades sotsiaalsete hüvedega. Nende vastuvõtmine sõltub sellest, kas sihtriigil on neid vaja – ja kui on, siis peavad nad enne mistahes õiguste saamist ennast tõestama.

Kõlab karmilt? Aga asi ongi karm – kõik need inimesed on ennekõike ise süüdi! Nad on oma maa ära kurnanud ja tuul on huumuse minema viinud, muutes maa viljatuks. Nad on oma kariloomadel lasknud veesilmad segi tampida ja joogivee rikkuda. Nad ei ole oma maad arendanud, sest lihtsam on vinguda ja abi nõuda. Nad on lubanud enda etteotsa vääritud inimesed ega  ole neid kukutanud, enne kui nood diktaatoriteks said ja oma rahva vastu sõda alustasid. Head inimesedki on sageli suurimad süüdlased, sest nad nägid ja olid vait.

Teisse korterisse kolimine pole lahendus, sest kui need inimesed oma kodu ära lagastasid, teevad nad seda ka teist ja kolmandatki korda. Väärtusi neile laiali jagades oleme kõik varsti võrdselt vaesed. Turvalisust otsides hävitavad migrandid vastuvõtjate turvalisuse.

Kogu selle kohustusliku inimlikkuse juures unustavad selle pealesundijad inimlikkuse ja kohustused enda, oma lähedaste, kogukonna ja ühiskonna ees – migrantidele vastu tulles ohverdatakse ju enamasti oma jõukus ja kindlustunne. See ei ole inimlikkus, kui õnnetuid vastu võttes muudame iseendid õnnetuks ja oleme edaspidi kõik üheskoos õnnetud.

Migrante laiali jaotades ei tee ÜRO mitte seda, et kõik saaksid osa jõukusest, vaid ta teeb kogu maailma võrdselt vaeseks – ja karta on, et need, kes on Maa mõnedesse osadesse rajanud jõukad oaasid, hävitatakse selle rohutirtsuparve poolt, kes ülemaailmse organisatsiooni UN (United Nonsenss) poolt õnnetuks kuulutatud on.

Kommentaarid