(Mitte-)vastandumisest Isamaa näite varal ja ilma poliittehnoloogiata

IRL-Isamaa ei ole Eesti poliitikas ammugi enam “terav pliiats”.

Enne valimisi maksab iga erakonna väljaöeldut kohese heakskiidu asemel veidi lahti harutada.

Kui üks poliitiline jõud teatab, et ta ei vastandu valimiskampaanias tahtlikult kellelegi, siis peaks kostma aplaus – tublid olete, ei kisu riidu! Aga kas selline käitumine reaalsuses ei tähenda mitte maotust?

Isamaa kinnitas reedel, et vastandumine aitab eristuda, kuid nemad valimistel kellelegi teadlikult läbi poliittehnoloogia ei vastandu. Mõistet “poliittehnoloogiline” eitusena ei maksa selle erakonna puhul väga tõsiselt võtta, see on vaid suitsukate, millega tahetakse väita, et Isamaa hakkab õilsat kampaaniat tegema. (Oskusliku poliittehnoloogia all mõistetakse seda, kui poliitiline jõud ei tegele enam ühiskonna pikemaajaliste sihtidega ja tema jaoks pole enam tähtis poliitika põhimõtteline pool, vaid keskendutakse taktikalisele meediatööle enese upitamiseks.)

Isamaa puhul maksab kohe välistada siiruse selles, et nad ei taha osaleda vastandumistes poliitkempluste käigus – nad ei taha üldse vastanduda, kui oleks vaja võidelda, ja vastanduvad meelsasti, kui on võimalik kasu lõigata.

Poliittehnoloogiline eneseupitamine on IRL-i ja Isamaa arsenalis alati olnud, nüüd aga eriti – valimiseelsel ajal on nad oma seni tühjana püsinud konservatiivsuspagasi täitnud EKRE-lt varastatud põhimõtete ja ideedega, nagu immigratsioonivastasus (mis nende arvates müüb, mitte pole probleem), justiitssüsteemi reformimine (mida nad teeksid valimiste järel minimaalses ulatuses või üldsegi mitte), eesti keelele üleminek vene koolides (mis on pikkade valitsemisaastate jooksul neile täiesti ükskõik olnud), eestlus ja rahvuslus üldiselt (nende “rõõmus rahvuslus” tähendab pigem rõõmsaid neegreid ja kurbi eestlasi), ja nii edasi. Sestap tasub keskenduda pigem küsimusele, kas on vale teistele vastanduda, kui seda tehakse põhimõtete nimel (mitte poliittehnoloogiliselt, mida EKRE ei harrasta ega ole kunagi teinud)?

Isamaa uus lubadus tundub õige sellele, kes seda poliitkampa ei tunne, kuid kes vaatab läbi IRL-Isamaa mineviku, see näeb, et see erakond polegi valitsuses olles peaaegu millelegi vastandunud – ei pagulaskvootidele, ei kooseluseadusele, ei sisserändepiirangute kaotamise katsetele, ei Keskerakonna venestamispoliitikale – seda rida võiks pikalt jätkata.

Võiks meenutada välismaalaste seadust, kuhu sokutati koduabiliste ja lapsehoidjate sissevedu Kolmanda maailma riikidest – EKRE laitis idee maani maha, sest tervelt miljardilisest Lääne ruumist saaks inimesed ka piirangute leevendamiseta neisse ametitesse tulla ja pealegi, nendel töökohtadel tahaks töötada ka eestlased. Isamaa seevastu oli poolt ja Tarmo Kruusamäe põhjendas seda nutulauluga, et järsku Indoneesia suursaadik ei saa oma lapse jaoks kodust keelt rääkivat lapsehoidjat kaasa tuua.

Isamaa on alati olnud mugavuspartei, kelle ainsaks eesmärgiks on olnud oma valimispiiri lähedal asuva positsiooniga iga hinna eest võimupiruka külge klammerduda. Nüüd aga teatavad nad tähtsalt, et ei kavatse teistele erakondadele vastanduda, vaid ajavad pigem Eesti asja. Häda aga ongi selles, et Eesti ees seisvad probleeme ei saa enam kellelegi vastandumata lahendada.

Ilus on kanda rahvusliku ühtsuse lippu, kuid seda ühtsust pole ammugi enam, selle on hävitanud kooseluseadus ja Reformierakonna suund immigrantide vastuvõtmisele rändekriisi algul, mil Taavi Rõivas läks kaasa nutulauluga õnnetutest pagulastest. Eestlaste ühtsust on teadlikult hävitanud ühele, globalistlikule barrikaadipoolele läinud presidendid Ilves ja Kaljulaid, kes seda loodavadki, et inimesed sellisele võimupoliitikale ei vastandu ja lammastena kaasa määgivad.

Kuidas saab mitte vastanduda venestamist läbi viivale Keskerakonnale ja multikultuursust läbi suruvatele sotsidele? Kui neile ei vastandu, siis lähedki nende hukatuspoliitikaga kaasa! Praegu pole vaja mitte poliitilist rahu – valimised ei tähenda seda kunagi – vaid võitlust oma ideede eest! EKRE võitleb kindlasti, hoolimata sellest, kas sellega kaasneb vastandumine või mitte! Mitte midagi ei tooda elus niisama kätte, kõige eest tuleb võidelda, võitlus aga tähendab juba iseenesest vastandumist – EKRE on alati valmis rindeliinil seisma, Isamaa aga on alati tagalas, mugavustsoonis püsinud.

Huvitav, kas Isamaa arvates oleks oleks Rootsi Demokraadid võitnud kolmanda parlamendierakonna positsiooni, kui nad poleks vastandunud Rootsi hukatuslikule riigikursile? EKRE pole tegelikult vastasseise ise alustanud, vaid kartellierakonnad on ise ühiselt tema vastu ründele läinud, sest rahvuskonservatiivid häirivad nende mugavust ja eneseimetlemist. Ajapikku on lihtsalt selgeks saanud, et teisiti ei saa – teistega sama mängu samade reeglitega mängides muutud ise nende sarnaseks.

EKRE vastandub valimiskampaanias kindlasti kõigile mugavuserakondadele ja see, kui nad seda niiöelda poliittehnoloogiliseks peavad, on nende probleem. Seda, mida rahvuskonservatiivid võimule pääsedes läbi viia kavatsevad, ei saa lihtsalt libarahvuslaste, suveräänsusega kauplejate, multikultisotside või venestajatega käsikäes läbi viia!

Kartellierakondadele võiks aga soovitada – kui te EKRE-t vaid poliittehnoloogiliseks eneseupitajaks peate, siis pole teil ju vaja karta, meie valija peaks olema piisavalt tark, et valelikele koht kätte näidata. Aga millegipärast te kardate…

Kommentaarid