28.02.2019
Dopinguskandaal on järjekordne löök meie riigi mainele. Pilt on illustratiivne.
Mis on ühist eestlaste segatusel dopinguärisse ja Danske-Swedbanki rahapesul ning Jüri Ratase hoogustatud rahvusriigi hävitamisel? Vastus on üks – me oleme igas asjas väga valel teel!
Esimene konstanteering – me oleme eestluse, eesti keele ja kultuuri päästmisega täpselt samas punktis, kus olime 1988. aastal. Kõik on täpselt sama, ainult väikeste variatsioonidega – slaavlased ja teised võõrad voolavad sisse, vene ja inglise keel hakkavad võimust võtma, eestlusest räägitakse kõlavaid sõnu, aga tehakse vähe tegusid, ja peremees on endiselt mujal, Moskva asemel Brüsselis.
Mis puutuvad siia viimase aja suurskandaalid? Just sedavõrd, et 2003. aastal (see oli vormistamisaasta, tegelikult algas allakäik ammugi varem) andsime me ära peremeheõigused, moraalseks kompassiks valisime raha ja loobusime Eesti rahvusriigist, andes ka oma panganduse välispankadele, kes meile vaid piskut jagavad. Valides rahvusriikluse asemel raha ja Euroopa impeeriumi, viskasime minema ka eetilise kompassi.
Siinkohal küsivad paljud – mis meie omariiklusel viga on? Viga on see, et oleme jõukuse nimel kõik maha müünud, ka iseenda ja oma hinge. See pole riik, vaid korruptsioonipesa. Vaadake milline taak meil kaelas on! Siim Kallase 10 miljonit, VEB Fond, nüüd Danske ja Swedbanki rahapesu, mida me parimal juhul ei märganud, Eesti Energia mahhinatsioonid Utah`s ja Jordaanias ja nii edasi.
Meie riik tähendab käestlastud praamihanget, Tallinna Sadamat ja kilekotirahasid, Keskerakonna tohutut korruptsiooni Tallinna linnavalitsemisel, (kus Taavi Aas ütleb, et linna äriühingute nõukogudes on ainult keskerakondlased vaid seetõttu, et teistel erakondadel pole tarku inimesi), miljardiliste tasuvusuuringuvigadega Rail Balticut ja jällegi nii edasi.
Meie riik tähendab kohtute vahel jooksvat Keskerakonda õiglase riigi loosungiga; riigi tippjuhtkonda, kes kaitseb Kuklalasu-Tarandit iga hinna eest, märkamata tema alatust vaid seetõttu, et vaja on tugevaimale opositsiooniparteile iga hinna eest ära teha; peaminister Ratast, kes õpetab ja sõimab oma tööandjaid ehk Riigikogu saadikuid, Antifa meetoditega sotside parlamendiparteid, presidenti, kes käib kodusõdivas Aafrikas poliiturismiga olematut e-riiki pakkumas, võimukoalitsiooni venestamispoliitikat ja ikka nii edasi.
Jah, Eesti on palju ka ära teha suutnud, aga seda mitte tänu kartellierakondadele, vaid nende kiuste. Rahvusriigiga oleme tagasi alguses, sama ka moraaliga, sest riigis maksab vaid raha ja võõrvõimu tahe. Siit jõuamegi tagasi dopinguskandaali ja Swedbanki-Danske afäärini – kui me kontrolliks võõrpankade tegevust oma riigis ja nõuaks neilt makse, poleks nii suurt Vene rahapesu vähemalt meie juures toimunud. Ja kui meie suusatajad ei elaks mammonamentaliteedis vaevlevas ühiskonnas, poleks nad sportlase ja oma riigi au ebaseadusliku tegevusega määrinud.
Eesti vajab sisemist puhastust ja taassündi. Kartellierakondade võimule jäädes ei juhtu seda kunagi, sest just nemad ongi meid hukatusteele viinud. Seda saab teha vaid EKRE ja just seetõttu vajab ta valimistel muutusteks mandaati – valida tuleb EKRE!