Peaminister Jüri Ratase “edukad” välispoliitilised tegemised – kas neis on ka midagi reaalset?

Suveräänsuspuudega Eesti riigi poliitika on juba aastaid vaadanud Euroopa Komisjoni presidendi Jean-Claude Junckeri suunas.

Kui jälgida peaminister Jüri Ratase tegemisi ja ütlemisi rahvusvahelisel tasandil, tekib sageli küsimus – millest ta küll räägib?

Mõistagi peab peaminister Euroopa ja maailma küsimustes kaasa rääkima, kuid siin panevad asja paika kaks fakti – esiteks, Eestil pole oma välispoliitikat, vaid on Brüsseli oma, mistõttu Ratase jutt meie seisukohtadest tundub ülespuhutuna; ja teiseks, Eesti osaleb rändepoliitika probleemide reguleerimises reaalselt ainult EL-i poolt peale surutud pagulaskvoote täites.

Jutt käib BNS-i uudisest: “Peaminister Jüri Ratas arutas neljapäeval Brüsselis Euroopa Ülemkogul oma Euroopa Liidu (EL) ametikaaslastega võimalusi ebaseadusliku rände peatamiseks, ühenduse sisejulgeoleku tugevdamiseks ning koostöö tihendamist Aafrika riikidega.” Kohe tekib küsimus – mida on Eesti algul Taavi Rõivase, hiljem Jüri Ratase ajal teinud ebaseadusliku sisserände piiramiseks? Iseseisvalt mitte midagi, ja kuna Eesti isand ehk Brüssel pole ka midagi teinud, siis üldsummas taas mitte midagi. Reaalselt teevad üht-teist ära näiteks Ungari ja Itaalia, mitte Brüssel! Seda enam, et Ratase valitsus on nõustunud 80 põgeniku sissetoomisega järgmisel aastal!

Mida mõistlikku saab rändeküsimustes öelda peaminister, kelle valitsuse siseminister on öelnud, et Eestil pole ülevaadet sellest, kui palju on siin ukrainlasi! Kui Eesti ei suuda kontrollida oma seadusruumigi, siis kuidas me saame kaasa rääkida Vahemere rändekriisis? Ühenduse sisejulgeolekus pole vasakpoolne valitsus samuti valmis midagi ilma Brüsseli käsuta tegema, sest EKRE pakutud piirikontrolli sadamates ja lennujaamades tehakse alati maha kui vaba liikumist piiravat meedet, kuigi see aitaks terrorismiohtu vähendada.

Euroopa välispiiri kaitsest ja turvalisuse tagamisest kõneldes märkis peaminister Ratas, et see olevat liikmesriikide ja EL-i ametite ühine ülesanne. „Euroopa Liidu välispiir peab olema kontrolli all. See vajab kõige uuemaid ja paremaid turvameetmeid ning ühtseid nõuded piiri valvamisele,“ lausus peaminister. Taas – Eesti pole oma piiri (mis on ühtlasi ka Euroopa Liidu välispiir) kaitsmiseks midagi väga olulist ära teinud. Õigemini, tehtu on pigem kosmeetiline, sest meil puudub endiselt korralik sõjaväestatud piirivalve, mis tagaks lisaks elektroonilisele ka pideva mehitatud valve, et reaalsed piirivalvurid oleks valmis reaalse piiririkkumise puhul sekkuma. Eesti ajutisel kontrolljoonel kulgev idapiir aga saab eeldatavalt pärast mitmeid kallinemisi valmis alles 2026. aastaks – seni saab sellest üle jalutada nii migrant (sellesuviseid “jalgpallifänne” peeti kinni juba piiriületuse järel ehk sisemaal) kui ka putinlik “roheline mehike”.

Ainus asi, milles võiks peaminister Ratas kaasa rääkida, on küberjulgeolek ehk turvalisus digitaalses keskkonnas – Eesti on e-riigina selles osas haavatav, ja küberrünnakute tõrjumine koostöös teiste riikidega ülioluline. Muus osas aga toob üldsõnaline ja loosunglik jutt olematu välispoliitikaga riigi peaministri suurtest rahvusvahelistest tegemistest kaasa nukra tõdemuse – oma suveräänsuse suuresti käest andnud väikeriigist ei sõltu eriti midagi ei Euroopa, veel vähem maailma mastaabis.

Sama on ka välisminister Sven Mikseri tegemistega, kes pidas neljapäeval, 18. oktoobril sõnavõtu ÜRO peaassamblee plenaaristungil kiirete tehnoloogiliste muudatuste mõjust ÜRO kestliku arengu eesmärkide täitmisele, märkides, et Eesti soovib e-valitsemise kogemust jätkuvalt jagada rahvusvahelisel tasandil. Jah, Eestil on küll olemas tugev kogemus, kuid küsimärke tekitab see, kellele e-valitsemise kogemust tutvustatakse – nende riikide seas on arvukalt Aafrika riike, kelle puhul pole vist e-riiklust niipea oodata.

Nii kirjutas BNS hiljuti sellest, kuidas Guinea-Bissau vetes uppus migrantide paat, kuid riiklik rannavalve ei saanud appi minna, sest nende kahel alusel puudus lihtsalt kütus. Kui jälgida, mis seisus on tegelikult Aafrika maade omariiklus, siis tundub, et Eesti e-riigi tutvustus Mustal Mandril on vaid meie riigiametnike riiklik turism eksootilistesse maadesse.

Eesti riigiametnike ringsõitudelt ootaks mitte ilusaid loosunglikke uudiseid, vaid konkreetseid sõnumeid, et mingis rahvusvahelise organisatsioonis vastuvõetud otsus tuleb Eesti rahvusriigile kasuks, või et ühe või teise riigi turg on visiidi tagajärjel meile avatud.

Kommentaarid