Saade “Suud puhtaks” ei teinud ühtki suud puhtaks

Urmas Vaino seekordne saade jättis küll suud puhtaks rääkimata.

Teisipäevane saade “Suud puhtaks” võttis üles õige teema ehk solvamised anonüümsetes kommentaarides, kuid kogu saade muutus ruttu sooja õhu võngutamiseks.

Üks kommentaator ütles hiljem välja saate nõrga koha – kogu stuudioseltskond tundus olevat ideaalilähedane, kes kunagi kedagi ei solva, netikommentaatoreid aga kujutati taas mingite värisevate maikades mehikestena, kelle elu on kokku jooksnud, ja kes keldris istudes vihast nõretavaid kommentaare kirjutavad. Tegelikkus aga on tükk maad proosalisem.

Saates oli koos ka ajakirjanduse “eliit” – Õhtulehe loovjuht Anu Saagim, Postimehe peatoimetaja Lauri Hussar ja ajakirjanduse õppejõud Priit Hõbemägi, kes rääkisid loost probleemist justkui ausate inimestena, kes on selgelt netiviha vastu. Samas aga esitas üks inimene stuudiopublikust selge küsimuse – kas intrigeerivad pealkirjad ajakirjanduses ei kutsu mitte anonüümseid kommentaatoreid ligi nagu mesi kärbseid? Paraku jäi see küsimus õhku rippuma…

Siit tulebki minna Postimehe peatoimetaja Lauri Hussari ja Õhtulehe loovjuhi Anu Saagimi juurde – milline on nende roll vihakommentaaride tekkes? Algatasid ju Õhtuleht ja kahe tunni pärast ka Postimehe kõmulisa Elu24 ühe isa ja tütre sotsiaalmeediast näpatud kirjavahetuse põhjal suurema sopaloopimise, millega on kaasa läinud kogu peavoolumeedia, ja mille üheks tulemiks on ülesköetud keskkonnas tekkinud “poo ennast üles”-soovitused kommentaariumis.

Kas Õhtuleht, Postimees ja Elu24 ei tunneta endas süüd, et nad muutsid kahe lähedase inimese poliitiliste vaadete lahknevused kõmulooks, mille tegelik eesmärk on rahvuskonservatiivist poliitiku maine muttatrampimine? Mis sellest, et isa ja tütar postitasid avalikus ruumis – ei pea ju seda üles korjama ja sopalooks kujundama! Ajakirjanduseetikas on moment, et teatud halbu teemasid võib käsitleda siis, kui selles on mingi ühiskonda hariv iva. Mis iva aga on isa ja tütre maailmavaate erinevuses – nagunii on vanemad mingil ajal laste jaoks kivinenud dinosaurused, ning see moment ei vaja võimendamist!

Teine kivi Postimehe pihta on Ahto Lobjakase lood, mis paisatakse lugejate ette intrigeerivate pealkirjade all, eriti kui need on suunatud EKRE vastu. Ühes oma hiljutises loos kujutas Lobjakas EKRE naisi seksimadratsitena, kelle ainsaks ülesandeks olevat oma meestele rahuldust ja “logistilist tuge” pakkuda – see solvas tuhandeid rahvusmeelseid naisi. Postimees ei tundu sugugi arvavat, et seda tüüpi lugude avaldamine vallandab madalad instinktid, alates kirjatüki autorist endast kuni “sallivuslasteni”, kes sellise sopavoo peale pihku itsitavad – keskmine inglinäokesega tolerant pole sugugi väiksem “vihakõneleja” kui karmi ütlemisega rahvuskonservatiiv, pigem on ta oma punaideoloogilise tunnetuse tõttu tõeline fuuria või põrguingel!

Saates sõna võtnud ajakirjanduse esindajad tõmbasid sellega alla kogu arutluse taseme, mille keskmes võinuks olla Kriste Aaslaidi moodi inimesed, kes on tõesti netikeskkonnas räigeid solvamisi kuulda saanud.  Priit Hõbemägi üritas väita, et klikkide arv ei loe ajakirjanduses suurt midagi – vastupidi, just neid püütakse kõlavate pealkirjadega, mis on sageli ainus intrigeeriv moment kogu loos kokkuvõetuna. Ja mõistagi ei puudunud saatest üks teatud suunitlusega advokaat, et üritas juttu suunata sellele, et “vihakõnede” summutamine võiks käia läbi ühe suukorvistava seaduse.

Saade “Suud puhtaks” puudutas üht karmi teemat, kuid jäi kokkuvõttes ikkagi poolikuks, sest viga nähti ikkagi asuvat kusagil kaugel ja olevat kellegi teise oma – justkui saates osalejad polekski ise selle ühiskonna liikmed! Või siis on selle kristallpuhas eliit, vähemalt enda arvates…

Kommentaarid