Sellist vabadust laimata ja lammutada nagu täna pole Eesti ajakirjandusel kunagi olnud

Eesti ajakirjandus tambib eetika punastel joontel. Pilt on illustratiivne.

Ajakirjanduses koguvad tuure kaebekisa ja hala sõnavabaduse väidetava piiramise üle, samas aga ütlevad isegi naiste vägivalla eest kaitsjad, et meedia on igati liiale läinud.

Uute Uudiste meediarahvas sattus hiljuti vestlema ühe peavooluväljaande töötajaga ja muuhulgas küsisime, et kas nende juures mõni inimene ka EKRE-t toetab.

Küsitletu vastas, et ta ei tea seda, sest sel teemal lihtsalt ei räägita. Küll aga arvas ta, et on päris palju inimesi, kellele ei meeldi oma töökohal ja meediaruumis valitsev räige EKRE-vastasus. Ainult et nad ei ütle seda välja – inimestel on laenud peal ja kui meelsuse pärast töökoht kaotatakse, siis peavoolumeedias seda enam ei leia.

See pole nii ainult meedias – ka mujal kardetakse töökohal ja seltskonnas rahvuskonservatiividele toetust näidata, sest üldtaust on liberaalide poolt paika pandud. Rassisti, kseno- või homofoobi sildi külge saanud inimene ei leia enam kusagil tööd, vaid ta vallandatakse ka olemasolevalt töökohalt, nagu Priit Dieves.

Täielik hülgemöla on see, et Lobjakas ja Kiisler sunniti lahkuma mingi EKRE-vastasuse pärast. Avage arvuti, minge Postimehe, Delfi või ERR-i kodulehele ja selge viha rahvuskonservatiivsuse vastu kargab lõgistajamaona näkku. Miks pidanuks Postimees ja ERR oma praeguse ideoloogia juures vallandama ajakirjanikud, kes on iga kell valmis EKRE kõrri hambad lööma?

Asi on selles, et need kaks vihaõhutajat lasid üle võlli – nende poolt muutus asi liiga räigeks ja hakkas läbi paistma. Lugeja pole loll, ta hakkab liiga suure sopavoolu juures aru saama, et asi pole õige. Ka väljaannete peatoimetajad said aru, et nad võivad hakata usaldust ja lugejaid kaotama, vihaõhutajad pandi lühema keti otsa, nood aga närisid kinnituse läbi, jooksid minema ja klähvivad kaugemalt.

Meedial ongi praegu kitsas aeg. Lobjakale ja Kiislerile toetudes manipuleeritakse kaduva sõnavabadusega, aga samas näitas Eestis Ekspressi, Eesti Päevalehe ja Postimehe ühisdessant Marti Kuusiku abieluranda selle kamba enneolematut võimu – nad panid praktiliselt käima võimsa infosõja, nii et isegi naiste tugikeskused avaldasid protesti sellise räiguse vastu, mis hävitab ühe perekonna.

Ebaeetilisi momente on selles loos tohutult – väljaanded avaldasid koguni vihjeaadressi, millel saab anonüümselt laimata. Ei maksa rääkida õilsatest eesmärkidest – selline pakkumine annab võimaluse solki kallata ka naabrinaisel, kellele abielumees ütles ei.

Meedia on kõmu otsingul asunud otsima või looma Pavlik Morozoveid. Vähemalt kahe EKRE juhtpoliitiku puhul on otsitud üles lapsed, et panna nad vanemate vastu rääkima. Kui üks neist seda ei teinud, siis lasti ta lihtsalt täis – meedia teab küll, kellest on jutt. Poliitikute laste puhul rõhutaksegi sellele, et üldjuhul töötavad nad rahvusvahelises seltskonnas ja selleks, et mitte ennast töökohal ohtu panna, pressitakse neilt kasvõi väikegi ebakõla oma rahvuskonservatiividest vanematega välja – kuidas sa ütled, et ei mõista oma “rassistidest” ema-isa hukka!

Ajakirjandusvabadusest käratsev Eesti peavoolumeedia on lihtsalt lehmakari, kes on koplist välja murdnud ja vaba, puskleb ja pillub takka üles, ja kui neid koplisse tagasi aetakse, ammuvad nad ahistamisest. Nii lihtne see ongi – sellist vabadust laimata, lammutada ja hävitada pole Eesti ajakirjandusel veel mitte kunagi olnud.

Kommentaarid