Sinimustvalge ja poolkuu ei oma mingit kokkupuutepunkti – ühe näituse taustal

Sellist maailma lihtsalt pole Eestisse vaja!

Kui kedagi püütakse vägisi armsaks teha, saavutab see tavaliselt hoopis vastupidise efekti.

Islam on tänasel päeval maailma kõige rohkem ärevaks tegevamaid religioone ja selle puhul ei tohi mingil juhul minna kaasa Lääne liberaalses ühiskonnas leviva tendentsiga kujutada seda tingimusteta rahuusundina – seda islam lihtsalt pole.

Väga negatiivseks näiteks võib pidada Suurbritanniat ja Rootsit, kus isegi islamiäärmuslust ei tohi islamiga seostada – konkreetse näitena võib tuua Rootsi STV, kus keelati noore norralanna ja taanlanna võigast tapmist Marokos islami kontekstis käsitleda.

Põrgutee olevat sillutatud heade kavatsustega. “Dokumentaalfotograaf Annika Haas avas 10. jaanuaril Eesti Rahvusraamatukogu fuajeegaleriis EV100 kunstiprogrammi raames näituse “Eesti moslemikogukonna anatoomia”,” kirjutab ERR

Näitus andvat võimaluse vaadata otsa iseendale ja Eestis juba sajandeid eksisteerinud islamiusuliste kogukonnale, saada teadmisi selle kihistustest ja kujunemisloost rändekultuuriga seoses.

“Minu näitus käsitleb siinse islamiusuliste kogukonna kujunemise lugu kui osa Eesti mitmekesisuse ajaloost. Moslemid elavad Eestis alates 16. sajandist, seega neil on oma koht ja roll meie ühiskonnas juba pikka aega. Projekti eesmärk on eestlasi ja moslemikogukonda üksteisele lähemale tuua, et me mõistaks nii ühelt kui teiselt poolt inimeste isiklikke lugusid ja sidet Eestiga,” ütles Haas.

Haas eksib – moslemitel pole siin kohta ega rolli olnud, ega ole ka nüüd. Nad on siin olnud tatarlaste, aserite, usbekkide ja teiste vähemustena, kuid mitte moslemitena. Usk on olnud neil oma väike saladus, mida nad pole eestlastega jaganud. Kui nad seda nüüd tegema hakkavad, on see islami invasioon, mitte kogukondade lähenemine.

Tasub meenutada varalahkunud Dajan Ahmetovit, kes oli Eestis ja eestlastele oma näitleja. Pärast taasiseseisvumist muutus ta mingil ajal Dajan Ahmetiks ja hakkas üha enam rääkima oma usulisest taustast. Ja siis tekkis tema ning teda näitlejana armastavate eestlaste vahele juba väike barjäär – seda tunnistasid hiljem päris mitmed inimesed.

Nüüd omandab islam Eestis üha teistsugusemat tausta. Üks asi on seesama aastasadu eksisteerinud kogukond, teine asi on suurenev sisserändajate kontingent. Tallinnas näeb juba rättidega naisi ja  ettevaatlikuks muutvaid mehi, kelle sarnased on silme ees Süüria ja Iraagi kodusõdade klippidest.

Meil on juba süüdi mõistetud inimesi, kes on vahendanud “pühasse sõtta” minejaid, on oma radikaliseerunud pühasõdalane, elamisloaga iraaklane, kes vägistas soomlanna, on kaks süürlastest naisepõletajat, keda pani meie jaoks mõistusevastast kuritegu sooritama naisi alandav religioosne taust, on ajakirjanduse vahendatud skandaalid islamikogudustes – see kõik on karjuv ohutegur!

Pole mingit alust arvata, et Annika Haasi näitus on pelgalt kahe kogukonna lähendamine. Teades vasakliberaalseid tendentse Eesti ühiskonnas võib eeldada, et sellest kasvab välja islami kui rahuusu propageerimine ja hilisem islamofoobia-süüdistuste võidukäik.

“Õõvastav. Annika Haas on poseerimise jaoks lasknud mosleminaisel endale Eesti lipu pähe keerata…” ütleb EKRE liige Eve Pärnaste. Jah, on õõvastav, kuidas eestlus kinnistatakse võõraste külge – sinimustvalgel pole mingit seost islamiga! Eks see asi liigub president Kaljulaidi eestlusemüügi teed.

Tallinn ei vaja ei mošeed ega islamikogukonda, kogu Eesti ei vaja. Kui rääkida islamist Eestis, siis tuleb rääkida ka negatiivsest taustast.

Seda teeb kommentaaris Sander: “Riigimeedia propageeritud ajupesu parimaid näiteid. Räägitakse, et moslemid elavad Eestis alates 16. sajandist, aga unustatakse rääkimast, et need nö moslemid olid vägistajatest jõhkarditest vene-tatari sõdurid juba Liivi sõja ajal, kes siia hordidena ida poolt tänase Eesti Vabariigi alasid vallutama saadeti. Peale Põhjasõda tekkis siia eriti suur tatarlastest kogukond just siin olnud sõdurite ehk vallutajate tõttu. No ja nüüd vaatame AK-st kuidas rahumeelsed moslemid meil 500 aastat olnud on. Valedel lõppu ei ole!”

Viimane hoiatav näide võiks olla veel niiöelda siniverelise Saudi neiu põgenemine Taisse, mis on tekitanud kogu maailmas elavat vastukaja – noor naine tahtis elada sellist elu nagu elatakse euroopalikus, mitte naisi alandavas islamiühiskonnas. Lääne-Euroopas toimuv näitab, et suured islamikogukonnad toovad nende eluviisi siia kaasa ja kõik läheb vana rada – ainult et eurooplasliku kultuuriruumi arvelt!

Kommentaarid