Sõjalisel koostööl NATO-s ei tohi olla midagi ühist ideoloogiliste “euroopalike väärtustega”

EKRE riigikaitse programmis on koostöö NATO-ga oma kaitsevõime kõrval olulisel kohal.

EKRE riigikaitse reformikavas on oluline osa oma kaitsevõimel ning liitlassuhetel NATO ja ennekõike USA-ga, kuid seda ideoloogiaväliselt – ehk siis suunatult vaid konkreetsete sõjaliste agressorite, sealhulgas Kremli suurriikliku poliitika vastu.

Mitmed poliitikud on kritiseerinud EKRE-t selle eest, et ta ootab USA-t nelja aasta jooksul miljardit dollarit, kuid ise pole valmis solidaarsusesse panustama. See on vale – Eesti kaitseväelased on praegugi paljudel NATO missioonidel, meie kaitsekulutuste osa eelarves on 2% SKT-st, me osaleme NATO sõjalises ettevalmistuses ja nii edasi. USA on Eestile eraldi tunnustust avaldanud, sest me oleme ühena vähestest kinni pidanud kaitsekulutuste suuruse nõudest.

Kui rääkida Mart Helme kõnest, milles ta seostas Eesti oma arenenud kaitsevõimet sellega, et võrdse panustamise korral ei saa teised liikmesriigid Eestile esitada asjasse mittepuutuvaid pretensioone, sealhulgas nõuda solidaarsust pagulaste jaotamisel, siis selle arvamuse õigsuses kahelda pole mingit alust. Sõjaline koostöö on võetav ainult sõjalise koostööna, mitte asjasse mittepuutuvate nõuete täitmise täiendava kohustusena.

Süüdistused põhinevad tegelikult ju muul. Julgeolekusolidaarsus tahetakse laiendada niinimetatud ühistele väärtustele, need viimased aga on Euroopas välja kujundatud vägivaldselt kitsa ringi vasakliberaalsete poliitiliste jõudude poolt, hiljem liitunud EL-i liikmesriikidelt nõusolekut küsimata ning Ida- ja Lääne-Euroopa lähiajaloolist erinevust arvestamata – Euroopal pole hetkel üldtunnustatud ühiseid väärtusi. Rändekriisi mõõde on alles viimastel aastatel sisse tulnud, vähemuste õiguste ümber toimuv on puhtalt ideoloogiline – tegelikult on päris õiged Euroopa väärtused, millest võiks lähtuda, pärit kristlikust ajaloost, kuid EL on need hüljanud.

Julgeolukuküsimusi ei saa seostada ideoloogia ülevõtmisega – solidaarsus pagulasküsimuses on seda, sest sisserändest on kujunenud massimigratsiooni heakskiit ja rahvusriikide Euroopa ümberkujundamine. Lääne ühisväärtused toimivad praegu vaid Venemaa suunal, Kremli riiklikult agressiivse poliitika vastu, kuid sealgi murendab neid Nord Stream 2 ehk suuremate riikide majanduslikud huvid. Täiesti lahku aga on need jooksmas multikultuursuses ja eriti islamiinvasioonis – Lääne-Euroopa selles ohtu ei näe, Ida-Euroopa aga näeb. Kaitsekoostöös on esikohal Vene suund ja siin tuleks kõik jätta NATO ühistöö hoolde, mitte kaasata sellesse EL-i ideoloogilisi mänge.

Seejuures maksab tähelepanu pöörata sellele, et just Eesti enda kartellipoliitikud on kõiki selliseid “solidaarsusküsimusi”, mis kerkivad esile Euroopa Liidu sees, seostanud NATO missioonide, sealhulgas õhuturbega, ehk öelnud, et kui me migrantide osas Lääne-Euroopaga kaasa ei ulu, ei saada nad meie õhuruumi oma lennukeid. Juba see on üdini vale lähenemine, sest EL ja NATO pole üks, kohustusi mõlemas liidus ei saa omavahel seostada, kuigi seda tehakse nii EL-is kui ka Eesti võimuladvikus.

USA puhul on ajaloost üks kahtlus küll ees, kuid tänaseks on see ilmselt aktuaalsuse kaotanud. Mõningatel andmetel seostas Obama-aegne USA 2014. aastal sõjalise abi kooseluseaduse vastuvõtmisega, mis on tõenäoline, arvestades seda, millise teerulliga see äpardunud seadus läbi suruti, ja et samal suvel jõudsid Eestisse ka liitlaste suuremad üksused. Trumpi USA selliseid nõudeid ilmselt ei esita ja on seega Eestile kindlam liitlane kui multikultuursusesse ja sisserändesse uppuv Lääne-Euroopa, kes tahab piltlikult võttes oma sõduritega ports migrante kaasa sokutada.

Sõjaliselt on Eestile liitlastena olulised just USA, Poola (ja teised Visegradi maad), Läti, Leedu ja Soome, kellest on meile konflikti korral rohkem kasu, kui oma kaitsevõimekuse käest lasknud Prantsusmaast ja Saksamaast, kelle õhuturbetoetus on oluline rahuajal, kuid sõja korral ei saaks need maad praeguse võimekuse juures tõenäoliselt endagi kaitsmisega hakkama.

Kui jutt on liitlaste poliitilisest toetamisest, siis Eesti peakski rohkem toetama USA presidendi Donald Trumpi välispoliitikat, mitte pühenduma poliitikute ja peavoolumeedia tasemel tema pideva materdamisega – võib kindel olla, et Washington ei pea Eestit praeguse ja endise valitsuse Trumpi-vaenuliku poliitika taustal sedavõrd kindlaks sõbraks, kui näiteks Poolat.

Eesti peab USA-d toetama neis küsimustes, mis ei lähe meie rahvusriiklike põhimõtetega vastuollu ega nõua meilt endast loobumist – nii oleks Eesti võimud USA-t toetada (või jääda erapooletuks) saatkonna üleviimisel Jeruusalemma, mille vastu algatas ÜRO hukkamõistva resolutsiooni. Praegune valitsus toetab liitlastena suuresti kasutut Lääne-Euroopat, loobudes kasulikust USA-st.

Kõigest sellest lähtuvalt võib nentida, et USA sõjaline abi on Eestile olulisem kui kunagi varem ja selle puhul võib kindlamalt eeldada ka seda, et migrantide ja geidega seotud nõudeid enam ei tule, eriti kui me ise oma kaitsevõimekuse kõrgele tasemele tõstame – nõrgalt Lääne-Euroopa aga võib päris kindlasti oodata liitlassuhete eest nõuet jagada nende enesetapjalikku poliitikat migratsiooni ja “euroopalike väärtuste” osas.

Kommentaarid