Sotsiaalministeeriumi pealtnäha õilis kampaania toetub kõike ja kõiki võrdsustavale ideoloogiale

Täna lõppevas sotsiaalministeeriumi “samapaljuinimeste” kampaanias üritati paaniliselt tõestada, et tegu on inimlikkuse rõhutamisega, kuigi tegelikkuses oli tegu poliitilise ja ideoloogilise kampaaniaga.

Viimati üritas ERR-is inimlikule aspektile rõhuda võrdse kohtlemise ekspert Merle Albrant, kuid temagi jutt jääb vassimiseks tegeliku tausta varjamise nimel.

Homoseksuaalsus pole ammugi enam pelgalt seksuaalne suunitlus ja migrantide toetamine pole hädasolijate abistamine, vaid neid mõlemat kasutatakse aktiivselt poliitilises ja ideoloogilises võitluses.

Maailmas on olemas ideoloogia, neomarksism, mis on oma eesmärgiks seadnud võitluse naiste, vähemuste ja migrantide eest, ning on poliitilised jõud, mis lähtuvad sellistest ideoloogiatest – nii polegi need võitlused enam ainult inimlikkuse ilming.

Kui keegi räägib õnnetutest pagulastest ja tagakiusatud vähemustest, siis ei saa enam keegi kindel olla, et tegu on inimlikust murest tingitud hingekarjega – kuna need teemad on politiseeritud ja ideologiseeritud, on praegu nende taga juba soov võita kellegi toetust ja hääli valimistel, sageli ka muuta maailma oma äranägemist mööda, kõike olemasolevat lammutades.

Seda on Eestiski näha – selliseid teemasid esiplaanile toovad inimesed on koondunud vasakpoolsetesse või liberaalsetesse erakondadesse. Kui aga poliitikud neid küsimusi inimlikkusele rõhudes üles tõstatavad, siis kasutavad nad nii teemat kui inimesi oma poliitiliste eesmärkide nimel ära.

Poliitika ja ideoloogiad on kaaperdanud nii seksuaalsuse kui ka inimlikud tunded – armastuse, sallivuse, tolerantsuse, emapaatia. Vähemalt väidavad teatud erakonnad, organisatsioonid ja inimesed, et nemad on sallivad, aga näete need seal on vihkajad ja sallimatud. Üldjuhul ise vihast särtsuv seltskond on võtnud endale õiguse olla ainuisikuliselt hea.

Kui liberaal tahab kõiki migrante vastu võtta, siis ei ole ta mingil juhul salliv ja armastav, sest tema “salliv” tegevus võib lähteriigid ajudeta ja töökäteta jätta ning põgenike juured lahti lõigata. Samas aga võib just konservatiivide vastuseis migratsioonile anda põgenikele põhjuse oma kodumaa lõpuks korda teha.

Naastes sotside kontrollitava sotsiaalministeeriumi võrdsuskampaania juurde võib kindlalt väita, et homode, migrantide ja usklike asetamine samale pulgale puudega inimestega oli väga ebaõnnestunud, sest esimesi saab juba vaadelda poliitilis-ideoloogilises kontekstis. Puudega inimesed aga on igas humanistlikus ühiskonnas ka poliitikavabalt see osa inimestest, keda aidatakse igas olukorras.

Eraldi usklikke puudutades peab taas nentima, et seal on võrdset suhtumist raske tagada. Jehoova tunnistajad väldivad näiteks vereülekannet religiooni seisukohalt täiesti mõistetaval (kuigi mitte toetamistväärt) põhjusel – nende arvates on eluandev veri igale inimesele Jumala poolt nii isiklikult antud, et teise inimese verd kandes ei pruugi viimselpäeval taassündi näha.

Islam omakorda on üsna sallimatu religioon, kus on teravalt olemas omad ehk Allahi rahvas ja roojased uskumatud. Kui võtta nüüd aluseks see, kuidas ateism läänelikus ühiskonnas massiliselt levib, siis ei saa ilmselt ateistid mõistma ei Jehoova tunnistajaid ega moslemeid, ja kuivõrd mõlema eelnimetatud uskumused on sedavõrd reljeefsed, on usulisel pinnal kõikehõlmavaid lahendusi väga raske saavutada.

Kogu kampaania nõrk külg aga on see, et politiseeritud ja ideologiseeritud inimlikkus ei toimi teisiti kui kohustusena. Armastust, sallivust, empaatiat ja muid inimlikke tundeid aga ei saa kunagi kellelegi kohustuseks panna, tõelised on need vaid siis, kui sünnivad ise inimeste südames ja hinges.

Praegu Läänes ja juba ka Eestis kultiveeritav sallivus ja inimlikkus aga on kohustuseks muudetud, mida näitab kasvõi seegi, et selle puudumise eest karistatakse vihakõneseaduste kaudu. Karistada selle eest, et inimene kedagi ei armasta, aga on üks kõige suuremaid rumalusi inimühiskonna ajaloos – ja Läänes kogub see tendents jõudu.

Liberaalne ühiskond on taasalustanud ühe ülima lollusega – uue inimese loomisega. Seda on eelnevalt edutult teinud juba Hitler, Stalin, Mao Zedong, Pol Poth ja paljud teised. Isegi Jeesus Kristus äpardus selles. Millegipärast arvavad neomarksismist nakatunud liberaalid, et see õnnestub neil tänasel päeval ja karistuste abiga.

Sotsiaalministeeriumi kampaania nõrgim külg ongi see, et sellest kumab läbi seesama nõudev-ähvardav võrdsuse kehtestamine, mis ei toetu vähimalgi määral inimlikkusele, vaid kõike ja kõiki võrdsustavale ideoloogiale. Ehk nagu parafraseeriti kunagi sotsialistide tuntud ütlust: “Kõige maade proletaarlased ühinege… või muidu me tulistame!”