07.09.2016
urmas_espenberg
Mõnede välismaalt rahastatud organisatsioonide meelest ei ole traditsioonilise perekonna kaitse ja selle igakülgne väärtustamine inimõigus, küll aga kvalifitseerub inimõiguste rikkumisena see kui homoseksuaalsetele kooselupaaridele tehakse õigustatult (puuduvad seaduse rakendusaktid) takistusi ajaloolisi traditsioone muuta ning ebaloomulikke ja vildakaid peremudeleid juurutada.
Midagi on maailmas ikka väga viltu läinud, kui vältimatute inimõigustena käsitletakse ainult selliseid asju. Vastavad organisatsioonid aga teevad ennast naerualusteks, kuna ei hooli ei puudust kannatavatest lastest, keda Eestis on küllaga, või muudest tõsistest probleemidest ühiskonnas (narkomaania, joomarlus, jne). Homoseksuaalsed suhted on nii meil kui paljudes teistes riikides tolereeritud ja ühiskonnad on sellega leppinud, kuni see jääb inimeste eraeluliseks asjaks. Kuid kui küsimuse alla tulevad homoabielud ja lapsed, siis pole selline kõikelubatavuse kultiveerimine enam vastuvõetav. Kultiveerides ebaloomulikke peremudeleid lõhutakse ära ühiskonna moraalne ja institutsionaalne vundament, mis võimaldab liberaaldemokraatlikul turuglobalismil levitada oma hävituslikke tarbimismudeleid kõikides elusfäärides. Eriti ohustatud on laste ja noorte vaimne kujunemine, kes ei suuda tulevikus enam teha vahet normaalse pere ja ebaloomulike erandite vahel. Kusjuures ebaloomulikkusel on oht muutuda uueks normaalsuseks. Seda ei saa aksepteerida.
Täna tuli uudis , et Eesti Inimõiguste Keskus kutsub riiki üles lõpetama kooseluperede inimõiguste rikkumine ja kandma nende lapsendamised rahvastikuregistrisse.
Inimõiguste Keskuse kirjelduse kohaselt on sündmuste käik kooseluperede jaoks selline, kus inimene sõlmib oma armastatuga kooselu, taotleb tema lapse lapsendamist, saab sellele kohtust heakskiidu, kuid avastab seejärel, et perekonnaseisuamet keeldub kandmast lapsendamisfakti rahvastikuregistrisse.
Keeldumise põhjenduseks tuuakse kooseluseaduse rakendusaktide puudumist, lisaks on praktikas vaja uuendada registrit, et saaks märkida sinna lapsele kaks ema või kaks isa. Seega pole Eesti Inimõiguste Keskuse andmetel ühtegi kooseluseaduse alusel tehtud peresisest lapsendamist veel rahvastikuregistrisse kantud, isegi kui lapsendamine toimus juba enam kui pool aastat tagasi.
Keskus viitab tänases 7.09 Eesti Ekspressis ilmunud artiklile, kus kirjeldatakse ühe sarnasesse olukorda sattunud perekonna lugu, kes otsustas minna oma laste kaitseks kohtusse, et kohustada siseministeeriumit kui registripidajat tegema ära neid puudutava sissekande.
Ka kõnealust peret kohtus esindav advokaadibüroo Sirel & Partnerid vandeadvokaat Kalle-Kaspar Sepper leidis, et registrikandest keeldumine ei ole põhjendatud. „Tänapäeva Eesti e-riigis aetakse asju tavaliselt kiiresti, registrite, ID-kaardi ja paari hiireklikiga, kuid lapsendatud kooselulaste vanemad seda teha ei saa,“ selgitas Sepper.
Kui lapsendamisandmeid ei ole registris, peab inimene kandma Sepperi sõnul kogu aeg kaasas paberil mitmeleheküljelist kohtumäärust, et usutaks, et ta on oma lapse ema või isa.
“Inimõiguslane” Kelly Grossthal rõhutas, et tegu on vaid ühe näitega kooselupaare tabanud segadusteajast. „Kooseluperede probleemid lahendab tervikuna ikka alles kooseluseaduse rakendusaktide võimalikult kiire vastuvõtmine,“ lisas ta.
Vastuseks nn inimõiguslastele võib kinnitada, et Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna fraktsioon riigikogus teeb kõik endast oleneva, et neid rakendusakte vastu ei võetaks ja veelgi enam, et kooseluseadus, millest sai alguse Eesti riigi ja rahva lõhestumine hoopis tühistataks.