Vastupanuvõitluse päevaks: meie relvad on laetud ja sõrm päästikul ka täna

Nende eakate vabadusvõitlejate üritus on nüüd meie kanda.

Vastupanuvõitluse päev, ka Otto Tiefi valitsuse päev, on riiklik tähtpäev, mida tähistatakse 22. septembril. Se puhul on põhjust rääkida vabadusest ja vastupanust.

1944. aasta suvel ja sügisel Eestimaa pinnal toimunu oli vastupanu inimvihkajalikule võõrvõimule, mitte aga võitlus natside ridades – seda näitab isepäise ja võõrvõimust eemal seisva Otto Tiefi valitsuse loomine. Eestlased kasutasid Saksa relvi ja mundrit, üritamaks seaduslikku võimu taastada.

Kahjuks on tänases Eestis üha rohkem märgata, kuidas võõrmundris sõdinud mehi ei taheta enam näha vabadusvõitlejatena, vaid neid seostatakse nii lääne- kui ka idameelsete poolt pigem natsismiga – selle tõestuseks on jant Lihula mälestussamba ümber.

Vastupanuvõitlus pole ka täna päevakorrast maas, sest vabadus, rahvusriik ja omariiklus on endiselt ohus, kuigi rinded on valdavalt mujal. Alles on see rinne, mida siseriiklikult esindab Yana Toom ja Peipsi taga Putini režiim – sinna suunda peavad vastupanurelvad alati suunatud olema.

Kuid on ka teisi vabaduse kallale kippujaid, mis võtaksid meilt iseseisvuse ja eksisteerimisvõimaluse samal moel nagu Punaarmee tankid – nendeks on Euroopa föderaliseerimine ja rändepakt. Esimene neist muudaks meid euro-NSV-ks ning teine afro-Ida-Virumaaks, mis on sisult sama, mis järgnes 1944. aastal ebaõnnestunud iseseisvuse taastamisele.

Nii on meil praegu vastupanurinded nii Idas kui Läänes. Viimase kaudu tungivad peale ka “euroopalikud väärtused”, mis vasakliberaalide käsitluses on ääretult nuripidine variant tegelikest Euroopa väärtustest – need pole enam isegi Prantsuse revolutsiooni sünnitatud liberaalsed väärtused, vaid puhas moraalne vägivald, mis läheb kergelt üle ka füüsiliseseks.

Konservatiivsete väärtuse pluss on nende pikk, ajalukku ulatuv iga, mis teeb nad väärtuslikumaks ja hinnalisemaks. Liberite “euroopalikud väärtused” on moraalilangusest tekkinud supivaht, mis on müüdav, ostetav ja vahetatav – sellisel saastal ei saagi väärtust olla.

Vabaduse puhul aga tõusevad üha enam hinda Bornhöhe loominguga seotud väljendid. “Viimse reliikvia” laul “Põgene, vaba laps!” ütleb, et vägivald igatseb vabadust enda najale kallutada. “Tasujast” on meeles Vahuri sõnad Tambetile surivoodil, mis rääkisid vabaduse kaduvusest.

Tambet ei kuulanud isa sõnu ega järginud tema soovitusi, ta sõbrustas sakstega ja see maksis nii tema elu kui ka perekonna suhtelise vabaduse. Ka tänase eurofiilid, täpsemini föderaliseerumele suunduva Brüsseli toetajad, annavad oma vabaduse üha ägedamaks minevatele Oododele ära, kes ei salli, et saksa kõrval elab vaba mees.

Ameerikas on olemas mõistujutt maja- ja põlluneegritest. Kui viimased jooksid igal väiksemalgi võimalusel piinamise või isegi eluga riskides ära, siis esimesed muutusid isanda varjuks, jäädes temaga isegi põlevasse majja – nende priiustahe oli murtud ja orjalikkus sundis neid olemas peremehega üks.

Paljud Eesti poliitikud, eriti Reformierakonna omad, nagu Paet, Rõivas, Ansip ja paljud teised, ongi Brüsseli majaneegrid – mis ka ei juhtuks või kui kahjulikud poleks arengud neile endile, lojaalsust isandale ei hüljata.

Eesti tee on koos Euroopaga, kuid mitte selle väärastunud osaga, vaid peremehena peremeeste seas. Tänasel päeval peame meid hoidma vabadust siin väikesel maalapil, kus veel kuuleb eesti keelt – ja me hoiame seda rahvusriigina, toetudes liitlastele, kuid mitte makstes selle eest priiuse kaotusega.

Täna mälestame neid, kes langesid 1944. aastal, aga ka sõja lõppedes Eestimaa metsades, ja lubame – meie vastupanu ei rauge, ükspuha, kas priiuse kallale kippuja tuleb idast või läänest.

Kommentaarid