Vihkamine poliitikas – üha enam näitavad seda välja need, kes hoiatavad vihkamisühiskonna eest

Juhtkiri,
- Updated
©Scanpix
Valdo Randpere on juba ammu propageerinud kohtuta mahalaskmist ja ega ka Jürgen Ligist erilist ligimesearmastust kiirga.

Poliitikas langevad maskid tavaliselt pärast seda, kui keegi pikalt suus sulanud võimupirukast eemale jääb.

Esmaspäeval joonistas Elurikkuse Erakonna juhatuse liige Lauri Tõnspoeg ERR-i arvamusloos väga eredalt välja, milline viha juhib praegu opositsiooni tegemisi. “Püüti iga hinna eest tüli norida ning rahvasaadikud olid sedavõrd närvis, et isegi kõige rahulikumad poliitikud käitusid teismeliste uulitsapoiste kombel klähvides,” kirjutas ta Mart Järviku umbusaldamise istungi kohta.

Lauri Tõnspoeg tõi välja selle, mida paljud eitada püüavad – poliitikas valitseb vihkamine ja seda mitte ainult EKRE poolt, nagu on kombeks väita. Kõik vihkavad tegelikult kõiki ja seda eelkõige maailmavaateliselt, aga opositsioon ka seetõttu, et jäi maitsvast võimust ilma ning nende sigadusi ähvardab paljastamine.

Kui rahvuskonservatiive on alati tembeldatud vihaõhutajateks, siis senine peavoolupoliitika on alati ennast rahumeelse, sallivusliku ja vaoshoituna tutvustanud. Nüüd on neil seda joont üha raskem hoida, sest nad ei suuda ennast enam talitseda. Isegi president Kaljulaid unustas enda ja teatas, et vihkab EKRE-t – kuigi püüdis seda hiljem tagajärjetult siluda.

Opositsiooni rünnakute ajal EKRE ministrite vastu on nende vihkamine selge silmaga nähtav – siin ei aita enam jutud sellest, kuidas nad tahaksid rahulikku ja turvalist Eestit. Opositsioon on nagu kari kurje koeri lõa otsas lõrisemas – kui nad lahti pääseksid, lendaks kohe vastaspoole karvad. RE ja sotside võimule pääsedes ongi oodata kättemaksuaktsioone selle eest, et praegu ollakse nende jaoks alandavas seisus – selles ei maksa kaheldagi.

Tegelikult paistab vihkamine välja kogu sallivusleerist – sõjakate loosungitega naistemarsist, feministide piketist Stenbocki maja juures, LGBT nõudmistest ja ega Raimond Kaljulaidigi sõnavõtud ole kantud armastusest ja austusest. Või nagu ütles üks Tartu reformierakondlane: vihkajaid pidavatki vihkama – ainult et mis sallivusest seal enam rääkida?

Kindlasti vihkavad ka rahvuskonservatiivid – kuidas saakski hästi suhtuda näiteks provokaator Tarandisse? Too on rahvuskonservatiividele teadlikult palju halba teinud ja traditsionaliste autult petnud. Ainult et EKRE ei üritagi väita, nagu oleks nad sallijad – nende poolt pole oodata sõbralikku suhtumist rahapesijatesse, eestluse lahjendajatesse, traditsioonilise elulaadi hävitajatesse ja paljudesse teistesse vastuvõetamatutesse tegelastesse. Kuid see tunne põhineb siiski maailmavaatelisel, mitte isiklikul alusel, kui üksikud erandid välja arvata.

Vihkamine on kogu Euroopa probleem. Prantsusmaa, Saksamaa, Rootsi ja Suurbritannia ühiskonnad on vastuolusid täis ja sealgi pole vihkajad ainult abstraktsed “paremäärmuslased”, vaid ka vasakäärmuslased, paljud immigrandid omavahel (kurdid versus türklased Saksamaal), islamistid ning teiste seas ka kogu Brüsseli ladvik, kes õhutab viha üksikute riikide (Ungari, Poola) ja kõigi rahvusriikide vastu kokku võetuna.

Vastuolud leiab ka sellest, kui Äripäev kirjutab juhtkirjas, et nemad ei tahtvat suletud ja vaest hirmuriiki. Veel variserlikumat pealkirja on raske välja mõelda.

Suletus alles tuleb, kui vasakliberaalsed kliimahüsteeritsejad reisimise maailmas kinni panevad – juba praegu hoiatatakse selle eest, et lõunamaade puhkused muutuvad luksuseks. Vaesus tuleb sellest, et ülikallite alternatiividega võetakse kliimaneutraalselt maailmalt jõukus. Mis aga puutub hirmuriiki, siis see tuleb juhul, kui Eesti lastakse võõraid täis ja need hakkavad Rootsi moodi plahvatustega arveid klaarima.

Vihkamisele aga viitavad ennekõike opositsiooni vihast hõõguvad silmad Riigikogu saalis. Isegi Kaja Kallase malbetena näivate sõnavõttude tagant kostab sõjahüüd. Igal juhul ainult EKRE poliitikast Äripäeva õudusriiki ei teki.

Milline aga oleks alternatiiv vihkamise kasvule? Ainult üks – liberaalne leer peab tunnistama pluralismi ehk arvamuste paljusust, sest kogu praegune olukord tekkis sellest, kui 2015. aastal Eesti poliitikasse naasnud rahvuskonservatismi asuti täie vihaga ühiskonnast välja tõrjuma ja liberalism kuulutati ainuõigeks ideoloogiaks.

Kommentaarid

One commentOn Vihkamine poliitikas – üha enam näitavad seda välja need, kes hoiatavad vihkamisühiskonna eest

  • Avatar

    Rehvigeeniuste ” lohutuseks ” võiks ka öelda, et vihkajate vihkajaid peabki vihkama. Või isegi – ma tean, et sa tead, et ma tean

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused