10.09.2020
Tuumajaam Saksamaal Philippsburgis.
Tuumaenergia tondid ja ohud. Paljud kardavad, et tuumaenergia elektrijaamad on ohtlikud, sest Ukrainas asuva vene Tšernobõli tuumajaama katastroof aastal 1986 ja 2011. aasta Jaapani Fukushima tuumajaama tsunami tagajärjel tekkinud õnnetus mõlguvad meeles. Tuumaenergia hirmu alguseks võib õigustatult pidada Hiroshima ja Nagasaki hävitamist aatompommidega, kuigi ka need tõenäoliselt nõudsid vähem inimelusid kui oleks kaotatud sõja jätkumisega.
Ülemaailmselt on senini olnud umbes 100 sellist tuumajaama õnnetust, mis on nõudnud inimelu või tekitanud vähemalt 50 000 dollari eest kahjustusi. Samas sureb aga autoõnnetuste tagajärjel maailmas ainuüksi ühe aasta jooksul umbes 1,35 miljonit inimest, st 3700 surma iga päev – iga päev 36 korda rohkem kõikidest senistest tuumaõnnetuste arvust. Autoõnnetused tekitavad aasta jooksul ka kuskil 29 ja 50 miljoni vahel vigastusi. Iga-aastane autoõnnetustest tekitatud majanduslik kahju on keskeltläbi 3 protsenti riikide sisemajanduse produktist.
Fakt on muidugi see, et elu on üldiselt seotud riskidega, niihästi autoga sõitmine, lendamine, fossiilenergia tootmine, karuselliga tiirutamine ja iga muu tehnoloogia kasutamine või inimeste tegevus on seotud ohtudega.
Hirm ohtudest sõltub vähem tõelise ohu suurusest kui sellest, mida inimesed ohtlikuks peavad. Tehnoloogia ja tegevus, mis on tuttavad, tavalised ja nähtavad tekitavad vähem hirmu kui need, mis on ebatavalised, arusaamatud või nähtamatud, nagu näiteks kiirgused. Inimesed kardavad rohkem lendamist kui autosõitu, kuigi lennutransport, arvestades läbi sõidetud kilomeetritega, on umbes 19 korda ohutum. Surmasaamine on tõenäolisem isegi jalgrattasõidu, trepil komistamise või mesilase nõelamise tagajärjel kui lennukiga reisimisel.
Kui ma kunagi ammu õppisin sõjaväe lennukoolis lendamist, tundsin kõhedust, kui instruktor hommikul ütles, et täna harjutame pööriseid. Mäletasin pööristest, lugedes poisipõlves lennukitest ja lendamisest. Noid kutsuti tollal surmasõlmedeks. Lennunduse algaastatel sattusid lennukid vahetevahel kogemata pöörisesse ja lendurid ei teadnud, kuidas sellest väljuda. Kui aga instruktor oli pöörise tekitamist ja sellest väljumist demonstreerinud ja olin ise mõnega hakkama saanud, tekitasid need kõheduse asemel lõbu.
Võib arvata, et kui inimestele selgitada, et praegu on 30 riigis kokku 400 tuumaenergia jaama ja peale nende veel 200 väiksemat tuumaenergia mootorit rohkem kui 160 laeval, mis kõik ohutult töötavad, siis peaksid nad saama pikapeale tuumaenergia hirmust üle. USA merevägi kasutab 95 tuumaenergia mootorit 87 laeval. 71 nendest on allveelaevadel, teised on lennukikandjatel. Lisaks nendele on 4 treeningu ja uurimiste jaoks kasutatavat.
USA on 95 tuumaenergia elektrijaamaga maailma esirinnas, aga Prantsusmaa on maailma esirinnas tuumaenergiaga elektri vajaduste täitmisel. 56 tuumaenergia jaamaga toodab Prantsusmaa 70,6 protsenti oma energia vajadustest. Soome oma 4ga toodab 34,7 protsenti ja ehitusel on veel üks. Ka Eesti saab Soomest Est-Link kaudu tuumaenergiaga toodetud elektrit.
Kui on vaja teha otsuseid tuumaenergia jaamade ehitamiseks, pole eriti kasulik võrrelda tuumaenergia ohtu autode või muude ohtudega. Olulised on võrdlused alternatiivsete energia allikate vahel.
Alternatiivsed allikad on vee-energia, fossiilkütustega toodetu ning tuule ja päikese energia.
Kaks tunnustatud teadlast, professorid Anil Markandya ja Paul Wilkinson tegid põhjaliku uurimise tervisekahjustustest, mida tekitab mitmesuguste meetoditega elektri tootmine. Professor Markandya on endine Euroopa Keskkonna ja Loodusvarade Ühenduse president ja professor Wilkinson on Kuningliku Arstide Kolleegiumi (Fellow of the Royal College of Physicians) liige. Nad avaldasid tulemused aastal 2007 Lancet žurnaalis.
Nad leidsid, et tervisele kõige kahjulikumad on need elektrijaamad, mis reostavad õhku, vähem kahjulikud on maagaasiga töötavad ja kõige vähem kahjulikud on tuumaenergia jaamad. Sama kehtib pikaajalisi tervise kahjustusi tekitavate kasvuhoonegaaside õhu paiskamise kohta.
Järgmine tabel võrdleb fossiilkütuste ja tuumaenergiaga ohtlikust.
Eestis on põlevkivi kaevandatud kütteks juba rohkem kui sada aastat ja palju aastaid ka elektrienergia tootmiseks. Põlevkivi on kahjuks väga vilets energiaallikas. Petrooleumis on 50% rohkem energiat kui kõige paremas kivisöes ja kaks korda rohkem kui tammepuidus. Põlevkivis on ainult üks kümnendik niipalju energiat kui petrooleumis, üks kuuendik niipalju kui kivisöes, üks neljandik võrreldes ümbertöötatud paberimassiga.
Eesti ja tohutusuurte USA Utah ja Colorado osariikide põlevkivilademete energia tihedus on umbes sama kui küpsetatud kartulil. Seal, kus on võimalik naftat või maagaasi välja pumbata, pole mõtet põlevkiviga jännata. Eestis on see paraku vajalik olnud. Looduse reostamises ja tervise kahjustamises on põlevkivi kahjuks esirinnas.
Eesti elektrijaamade korstnatest väljuvad suitsupilved on paljude aastate jooksul kahjustanud paljude inimeste kopse ja lühendanud nende eluiga. Tallinna elektrijaama suits on sellele lisaks kahjustanud ka Paksu Margaretat ja teisi Tallinna paekivist torne ja müüre.
Euroopa Liiduga ühinemisel kohustus Eesti vähendama vääveldioksiidi heitkoguseid ligikaudu 2,5 korda – kuni 25 000 tonnini aastas. Aeg on põlevkivi kaevandused kas sulgeda või kasutada põlevkivi selles sisalduva kemikaalide toomiseks.
Vee-, tuule- ja päikeseenergia näivad pealiskaudsel vaatlusel olevat ohutud ja keskkonnasõbralikud. Aga need kõige paremate alternatiivide hulka ei kuulu. Hüdroenergia ei saa kindlasti Eesti vajadusi rahuldada. Kuigi Eestis on palju jõgesid ja ojasid, need eriti veerohked ei ole. Eesti on ka võrdlemisi tasane, veekukkumist on harva rohkem kui 6 meetrit. Pealegi võivad mõned kosed talvel kinni külmuda. Kõige paremate arvestuste alusel pole Eestis võimalik toota rohkem kui 30 megavatti hüdroelektrit.
Päikeseenergia laialdaseks kasutamiseks on Eesti vales laiuskraadis. Eestis soovivad sõbrad üksteisele „päikest.“ Californias, Floridas, Saudi Araabias ja teistes riikides, mis asuvad ekvaatorile lähemal, soovivad inimesed päikese varju ja õhu konditsioneere. Pealegi pole päikeseenergia ka päikeserikastes riikides nii efektiivne, keskkonnasõbralik ja odav, nagu on välja arenev tuumaenergia. Päike paistab ainult päeval ja päikeseenergia salvestamine öiseks ja pilvise ilmaga kasutuseks on kulukas. Mitmed uuringud on tuvastanud, et päikesepaneelide valmistamine toodab umbes 300 korda rohkem jäätmeid kui sama efektiivne tuumaenergia. Aegunud päikesepaneelidest on raske ilma keskkonda reostamata lahti saada.
Tuuleenergia kasutamine Eestis hakkab tuult tiibadesse koguma. 2019. aasta alguses oli Eesti tuuleenergia elektrijaamade võimsus 310 megavatti ja palju rohkem tuuleturbiinide ehitamise projekte on käigus. Kolme suurema planeeritud projekti võimsus oleks kokku 1490 megavatti. Tuul aga teatavasti alati ei puhu ja tuulevaikuse kompenseerimiseks on vaja kas võimsaid ja kulukaid akusid või alternatiivseid energiaallikaid.
Tuuleturbiinide vaatepilt pole paraku nii esteetiline kui vaade haljale aasale või mererannale. Kui nad on liiga lähedal, on nende müra ebameeldiv. Eriti ebameeldivad on tuuleturbiinid lindudele, kes tuulikute tiibadesse sattudes hukkuvad. Uuringud on tuvastanud, et tuuleturbiinid tapavad igal aastal USAs 149 000 kuni 328 000 lindu.
Materjalide tootmine mida on vaja tuuleturbiinide valmistamiseks kulutab samuti energiat. Üks 1,5 megavatine tuulik kaalub 164 tonni. Ainuüksi selle betoonist torn kaalub 71 tonni. Kui kunagi tulevikus on võimalik kasutusele võtta paremaid ja odavamaid energiaallikaid, tekitaks tuuleturbiinidest lahtisaamine probleemi. Oleks ehk võimalik neid uputada kuskile ookeani sügavustesse, aga isegi tänapäeva võimsate masinatega näeks nende sinna toimetamisega rohkem vaeva kui see, mida nägid 5000 aastat tagasi kunagised keldi druiidi preestrid Stonehenge kivimürakate kohale toomisega.
Eurooplased peavad maksma elektri eest keskeltläbi umbes 50 protsenti rohkem kui ameeriklased. Euroopa riikide elektrihindadel aga suured vahed. Riikides, kus on küllaldaselt energiaallikaid, kus eriti ei hoolita õhu reostamisest ja kus tööjõud on odav, on ka elektri hind odav. Eestis on elektri hind võrdlemisi odav, sest see tuleb peamiselt Venemaalt ja Venemaa täidab kõik kolm tingimust.
Huvitav on võrrelda Saksamaa energia tootmise arengut Prantsusmaaga. Saksamaa sisemajanduse koguprodukt ja ka netojõukus, st kogu riigis asuva vara väärtused miinus kohustused, on maailmas suuruselt neljas. Sama arvestuse kohaselt on Prantsusmaa kuuendal kohal, kohe Suurbritannia järgi. Saksamaa elekter on aga 1,7 korda kallim kui Prantsusmaa elekter.
Nagu nähtub alljärgnevast tabelist on Saksamaa arendanud taastuva energia allikaid ja vähendanud fossiilkütuste ja tuumaenergia kasutamist. Prantsusmaa on seevastu panustanud tuumaenergiale.
Sakslased on jõukad, kallis elekter neid eriti ei häiri. Võib aga arvata, et eestlaste tee jõukusele oleks tunduvalt kergem, kui see on sillutatud odava tuumaenergiaga.
Eesti impordib kaks kolmandikku vajalikust elektrist ja suure osa sellest Venemaalt. See on tõsine oht Eesti julgeolekule. Kui Putin, kes on enda sisse seadnud eluaegse diktaatorina, otsustab käivitada oma varem avaldatud eesmärgi taastada kommunistliku Venemaa „hiilgus“, kelle muu kui oma naabrite arvel, siis oleks tal lihtne Balti riigid põlvili suruda Venemaa elektri väljalülitamisega, millega kaasneks tõenäoliselt ka Rootsi ja Leedu vahelise Lätit ja Eestit varustava hüdroelektri kaabli katkemine. See võib juhtuda kuskil mere põhjas igal ajal, kui õigesse kohta satub mõni kilo lõhkeainet.
Eestil oleks hädaolukorras võimalik endale toota hädavajalikku elektrit. Lisaks Balti ja Eesti soojuselektrijaamadele kuulub Eesti Energiale ka 2015. aastal põlevkivil ja biomassil tööd alustanud Auvere elektrijaam. Need kolm toodavad rohkem kui 90% Eesti elektrienergiast.
Elektri tootmine eeldab aga tootmise võimalust. Piirileping, mis sõlmiti aastal 2014, jättis Narva elektri tootmise sõltuvaks Venemaast. Niihästi Narva kui ka Auvere elektrijaamad vajavad jahutuseks Narva jõe vett. Venemaal asuva tammi avamisega saaks Narva elektrijaamade toodang seisma panna.
Narva jõel asub ka hüdroelektrijaam. Kuigi kolmandik valgala veest tuleb Eestist, Eesti selle toodangust kasu ei saa.
Venemaa piiri ääres asuvates Narva elektrijaamades on ikka veel, mitukümmend aastat pärast Eesti Vabariigi taastamist ja keeleseaduse rakendamist, töökeeleks vene keel. Võib karta, et Putinil on võimalus sealseid töötajaid mõjutada.
Õnneks plaanivad Balti riigid Euroopa Liidu toel ennast 2025. aastal Venemaa elektrisüsteemist lahti öelda ja ühenduda Kesk-Euroopa riikide elektrisüsteemiga. See lahendaks julgeoleku probleemi. Peaminister Jüri Ratas väitis: “Eks meie suund kokkuvõttes ole ju see, et 2025. aastal suudaksime sünkroniseerida ennast Kesk-Euroopaga. Selleks ettevalmistused käivad ja mitte ainult paberil, vaid ka reaalselt looduses investeeringute osas.”
Rahandusminister Martin Helme soovitas eelmise aasta juuni kuu Postimehe intervjuus kaaluda tuumajaama ideed.
Keskkonnaministeeriumi seisukoht. Eesti keskkonnaministeerium avaldas põhjaliku ja asjaliku memorandumi Eestis tuumaenergia kasutuselevõtmisest. Ministeeriumi arvates võiks Eesti esimene tuumajaam alustada tööd aga alles pärast 2035. aastat.
Memorandum “Tuumaenergia kasutuselevõtmise võimalused Eestis”, mis registreeriti selle aasta 26. juunil, kirjeldab vähemalt 15-aastast protsessi, mis järgneks valitsuse otsusele, et riik vajab tuumajaama. Memorandum peab Eestile sobivaks väikeseid – kuni 300 MW võimusega reaktoreid, mis kuuluvad kas põlvkonda III+ või IV ja maksaks umbes 1,1 miljardit eurot. Nende ehitamisse võiks kaasata erainvestoreid, et poleks vaja kulutada ülearu palju maksumaksjate raha.
Memorandum soovitab tuumaenergia töörühma loomist, et kujundada avalikkusega kooskõlastatud seisukohad tuumaenergia kasutusele võtmise võimalusest Eestis.
Euroopa Komisjon on nõustunud rahastama uuringut, et leida Eestile parim elektritootmise lahendus ja selleni jõudmiseks vajalikud tegevused.
Fermi Energia on Eesti kompanii, mis päriselt valmistab ette Eestis tuumaenergia kasutuselevõtmist. Fermi Energia on teatanud, et nende eesmärk on Eestisse ehitada väike tuumajaam ja selleks on ettevalmistus alanud.
Juhatuse esimees Kalev Kallemets teatas: „Me oleme Fermi Energias võtnud endale selgeks eesmärgiks viia läbi mahukad uuringud ja rääkida inimestega üle kogu Eesti, enne kui me selle projektiga kiiremas tempos edasi läheme.“ Kiirem tempo paraku eriti kiire ei ole. Fermi on ilmselt seisukohal, samuti nagu keskkonnaministeerium, et tuumajaama ehitamine „eeldab üle kümne või enama aasta pikkust ettevalmistusperioodi.“
Tartu Ülikooli teadlased on kaasatud Fermi Energia ettevalmistustesse. Eeltasuvusuuringu viis läbi Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskus (RAKE). RAKE juhataja Siim Espenberg väitis: „Fermi Energia meeskond võtab projekti ettevalmistamist täie tõsidusega, uurides erinevaid aspekte, mis selliste mahukate projektide puhul kaasas käivad.”
Tallinnas toimunud konverentsil 28. jaanuaril 2020 avaldas Fermi Energia Eesti, Soome ja Belgia spetsialistide teostatavusanalüüsi pealkirjaga “Väikse moodulreaktori sobivus Eesti elektrienergia varustuskindluse ja kliimaeesmärkide täitmiseks”.
Tuumatehnoloogia, eriti Eestile sobivate väiksemate reaktorite valmistamiseks, areneb kiirenevas tempos. Selle aasta märtsis tellis USA kaitseministeerium „Operatsioon Pele“ raames 40 miljoni dollari eest väikese mobiilse tuumareaktori kavandid kolmelt eri ettevõttelt. Need täidaks vajadust varustada kaitsejõudude baase elektriga, niihästi USAs kui ka välismaal. Kahe aasta pärast on plaan alustada nendest kolmest kõige paremaks osutunud kavandi alusel tuumajaama ehitamist.
Samal ajal tellis kaitseministeerium USAs asuvate baaside elektriga varustamiseks 2-10 megavattise reaktorit, mis läheks kasutusele aastal 2027.
Kaitseministeeriumi tellitud reaktorid on liiga väikesed Eesti tarbeks, aga USA maksumaksjate poolt tasutud tehnoloogia võib olla kasulik tõhusate ja ohutute reaktorite ehitamiseks ka Eestile. Võib loota, et firmad mis saavad USA kaitseministeeriumi tellimused on nõus ka USA NATO liitlasele reaktoreid ehitama.
Eelmise aasta märtsis külastas Eestit tuumaenergia ettevõtte Moltex Energy esindaja Simon Newton. Moltex Energy hüüdlause on „Odav, puhas, ohutu.“ Newton selgitas, et nad on teinud läbimurde sulasoolareaktorite ehitamise tehnoloogias ja avaldas arvamust, et paljud ettevõtted hakkavad neid ehitama.
Kõikidest Eestile sobivatest energiaallikatest on tulevikus kõige ohutum, odavam ja puhtam tuumaenergia. Tšernobõli ajastust on tuumareaktorite tehnoloogias tehtud suuri edusamme.
Peame arvestama sellega, et aeg pole kaugel, mil fossiilenergiaga töötavad sõidukid on asendatud elektrisõidukitega, mil mõned bensiinijaamad tegelevad elektriautode akude laadimisega, aga suurem osa on suletud. Sääraseid küttepuude virnu nagu näeb kõikjal Eestis, arenenud riikides ei leidu. Eesti on kiiresti muutumas arenenud riigiks. Võib arvata, et mitte eriti kauges tulevikus kütetakse Eestis maju elektriga ja korstnatest paiskuv suits enam keskkonda ei reosta ega inimeste tervist ei riku.
Sulasoolareaktorid, mis töötavad tooriumiga, oleks parim lahendus Eesti tuumaenergia vajadustele. Nende hinnad oleks soodsad võrreldes vanema generatsiooni reaktorite hinnaga, need oleks ohutumad ja on põhjust arvata, et neid on võimalik peatselt ehitama hakata.
Kui valitsus langetab otsuse tuumajaama kasuks, on vaja koolitada spetsialiste tuumaenergiajaamade kasutamiseks ja radioaktiivsete jäätmete käitlemiseks. USA merevägi on juba palju aastaid edukalt koolitanud oma Tuuma Jõujaama Koolis (Nuclear Power School) ohvitsere ja allohvitsere oma laevastiku jaoks. Võib arvata, et esialgu, enne kui Eesti ülikoolid sama õpet hakkavad pakkuma, oleks võimalik tuumaenergia spetsialiste koolitada meie NATO liitlase mereväe baasides.
Hea tahtmise juures ja efektiivse tegutsemisega oleks võimalik Eestis käivitada tuumaelektrijaam seitsme, mitte viieteistkümne aasta jooksul. Veel parema tahte ja veel parema tegutsemisega võiks viie aasta jooksul käivitada ühe ja seitsme aasta jooksul kolm. Kaks nendest peaksid olema võimelised rahuldama Eesti järjest kiirenevat elektrienergia tarbimist ja kolmandat võiks kasutada elektri müügiks ja juhuks, kui on vaja teisi remontida.
Eesti valitsus peaks viivitamata alustama ettevalmistustega, mis võimaldaks VI ehk juba VI+ põlvkonna tuumareaktorite kasutuselevõtmise. Kui võimalik, järgmise viie aasta jooksul.
Teise maailmasõja päevil, kui kõige vähematki tehnoloogiat ega kogemust aatompommi valmistamiseks ei olnud, valmistasid andekad teadlased esimese tuumarelva 5 aastaga. Nüüd, 80 aastat hiljem, on vaja ohutu, puhta ja odava tuumaenergia reaktori Eestisse rajamiseks ainult tahet, ettevõtlikust ja efektiivset tegutsemist.
Jüri Toomepuu
