Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kai Rimmel: mis saab Eesti elektrivarustatusest?

-
03.10.2022
Kai Rimmel

Kõigepealt faktid, millises olukorras on Eesti elektrivarustatus täna ja lähiaastatel. 2019.a. suleti Narva elektrijaamades vanad energiaplokid kogumahus 619 MW. Sulgemist ootavad viimased 4 tolmpõletustehnoloogial töötavat energiaplokki võimsusega 760 MW. Tootma jääks siis ainult Auvere 300 MW uuel keevkihttehnoloogial põhinev energiaplokk.

Samas on Nord Pool elektribösi piirkonnas üha süvenev defitsiit. Soomes on see seoses Venemaaga elektrikaubanduse lõppemisega, seda hoolimata Olkiluoto uue tuumajaama käikuminekust. Rootsis on defitsiidi põhjuseks tuumajaamade sulgemine. Defitsiit on Poolas, Lätis ja Leedus, ka Eestis (tänane omavarustatus ca. 70%), Saksamaast rääkimata. Paraku Baltimaades elektrienergiaga varustatuse puudujääk  süveneb, millele aitab kaasa 2025. aastasse planeeritud Balti riikide elektrisüsteemide lahutamine Venemaaga seotud süsteemist. See tähendab, et 2025. aastal peab Eesti elektrivõrk suutma ise oma inertsiga hoida 50-hertsist sagedust, milleks rajab Elering 300 miljonit eurot maksvad 3 sükroonkompensaatorit. Need aga ei taga varustuskindlust, kuna nad ise elektrit ei genereeri, vaid hoopis tarbivad seda. Seetõttu tuleb Baltimaades hakata toetama piirkondlikku sagedust kaht tüüpi reservidega: sageduse hoidmise reserv selleks, et automaatselt pidurdada sagedusalas sageduse muutumist ning sageduse taastamise reserv selleks, et taastada süsteemi sagedus 50 hertsile. Arvutuste järgi on selleks vajalik elektritootmise võimsus Eestis 700 MW.

Kõigis Balti riikides tuleb seetõttu juurde ehitada varuelektrijaamasid, Eesti kontekstis on räägitud Narva suletud katelde rekonstrueerimisest, Lätis ja Leedus pole muud võimalust kui täiendavad maagaasil töötavad jaamad. Gaasielektrijaamad on aga Nord Pooli kõrgete hindade kujundajad: gaasist elektri genereerimise hind on hetkel ligi 400 €/MWh kohta. Lisaks – kuna varuvõimsuste hoidmisest tekkivad kulud tuleb lisada põhivõrgu ülekandetasudele, tähendab see ka võrgutasu hinna tõusu. Asi on hullemgi – planeeritav Poola kaudu ühe 400 KV liiniga sünkroniseerimisel (teised variandid on pigem teoreetilised) tekkiv võrgutasu kasv oleks nii suur, et see ei oleks Eestile vastuvõetav (Eleringi seisukoht, prognooshinda ei avaldata). Kas

Eesti päästab taastuvenergia? Roheelektri oluline juurdetootmine vajab kaasnevalt märkimisväärseid juhitavaid elektritootmise võimsusi. Kui soovime näiteks 2030.a. omada juhitavat võimsust 1000 MW, siis tänaste plaanide realiseerumisel oleks seda vaid 624 MW (põlevkivijaamad 360 MW, koostootmisjaamad 200 MW, tööstusjaamad 60 MW ja hüdrojaamad 4 MW). See toob kaasa tipunõudlusel prognoositava kuni 660 MW puudujäägi, mis tähendaks 40% tarbimise piiramist! Tuuleenergia koormusteguriga 30-40% vajab enda kõrvale balansseerimiseks 65-70% maagaasist elektri tootmist. Seejuures kulub tasakaalustamisel toodetud energiaühiku kohta rohkem kütust kui stabiilsel talitlusel (võiks võrrelda tõmblevalt või stabiilselt sõitva auto kütusekulu). Päikesepaneelide kasutegur on alla 15% nimivõimsusest ja see on veelgi kõikuvam kui tuuleenergia. Kui arvestada taastuvenergiale juurde selle tasakaalustamise kulu, kaob tuule – ja päikeseenergia näiline odavus. Salvestamine akudesse, vesinikku ja pumphüdroelektrijaamadesse viib taastuvenergia hinna aga nii kõrgele, et see ei konkureeriks fossiilse elektrienergiaga ka kahekordse hinnaga CO₂ kvoodi puhul. Süsinikdioksiidi püüdmise suurim probleemi on, et tehnoloogiat alles katsetatakse ning see ei ole veel staadiumis, kus võiks kindlalt öelda, et CO₂ sidumiseks ja ladustamiseks on olemas toimivad lahendused. Samuti on see ääretult kallis ja selle tehnoloogia odavnemist ei ole lähikümnendil näha. Tuumajaama puuduseks on, et seda ei saa operatiivselt sisse ja välja lülitada. See on baasvõimsus, mis kogu aeg töötab.

Mida teha, et tagada vähemalt järgmisel kümnendil Eestis stabiilne ja soodsa hinnaga elekter? Peaeesmärgiks tuleb võtta rajada vähemalt 1700 MW elektritootmise võimsust põlevkivi baasil. Selleks ehitada Narva elektrijaamas likvideeritavate tolmpõletusplokkide asemele uued keevkihttehnoloogial energiablokid võimsusega kokku ca. 700 MW ja oleasolevad rekonstrueerida. Elektrisüsteemi tasakaalustamiseks kiiresti muudetava väljundvõimsuse saavutamiseks tuleb siiski ehitada Eestisse ka gaasielektrijaam (asukohaga Narva, Kiisa või Paldiski). Narva puhul võiks kaaluda gaasi asemel kütusena põlevkiviõli kasutamist. Elektri jaotusvõrk ehitada võimekaks vastu võtma kõikide eri tootmisliikide, sh. hajatootmisel toodetavat energiat. Eesti ei lahku Nord Poolist, kuna vastasel juhul kukuksid kokku kõigi Eestis tegutsevate taastuvenergia tootjate äriplaanid ja uusi taastuvenergia investeeringuid ei tehtaks, kuid Eesti Energia AS-le seataks piirang müüa oma toodangut ainult Eesti siseseks tarbimiseks, kehtestades temale müügihinna lae, mis sisaldab tootmiskulusid ja riiklikult kehtestatud kasumimäära, koos temale seadusandlikult kehtestatava kohustusega tagada Eesti tarbijate elektrivajaduse täitmine igal ajahetkel.

Eesti Energia AS tegevus eraldataks CO₂ kvoodisüsteemist. Kui Eesti Energia AS-i omatoodangust selle regulatsiooni alusel mingil ajavahemikul ei piisa, ostab ta kohalikelt taastuvenergia tootjatelt või/ja Nord Pool elektribörsilt juurde puudujääva osa, omatoodangu ülejääva osa saab müüa Nord Pooli. Elektrilevi OÜ-d kohustada võrgukadude katteks ostma elektrit otse Eesti Energia AS-lt, mitte elektribörsilt. Luua seadusandlik baas energiaühistute toimimiseks. Lõpetada taastuvenergia toetused. Lõpetada kodumaise puidu põletamine põlevkivielektrijaamades ja kohustada RMK-d müüma puiduhaket ja selle toorainet ainult tootmisjaamadele, kes kasutavad seda kaugkütteks (sh. ka kombineeritult elektri tootmisega). Selgitada vesinikkütusel rongiliikluse otstarbekust võrrelduna raudteede elektrifitseerimisega näiteks Tallinn-Tartu rongi näitel. Soodustada biogaasi tootmist, sh. arvestades ka selle regionaalset kasutegurit. Tänase valitsuse poliitika, mis näeb ette Eestile elektri varustuskindluse tagamist peamiselt läbi rohepöörde, on ebarealistlik ja viib ühiskonna pankrotti.

 

Kai Rimmel, Jõelähtme vallavolikogu liige (EKRE)