Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kalle Mälberg: Elada vabana

-
13.06.2016
259H

Kusagil kuuekümnendate lõpus otsiti Tartu ülikoolis elu mõtet ja vabadusastet – Mati Unt, Ain Kaalep, Johnny B, Ülo Vooglaid, Marju Lauristin, Ülo Matjus, Hando Runnel, jt. arutlesid kas elul Eestis, maakeral, ja võib-olla ka universumis, on üldse bioloogiliselt mingit mõtet. Ruutsoo, Vseviov, Remsu, Ilus, Allik, Vihalemm, Endre, Adams, Helme . . . olime siis tudengid. Vaim välkus hubases soojas auditooriumis, tänavale mindi õhtuhämaruses ja kurjuse impeeriumi trotsides – Tartu oli hetkeks väike vabaduse oaas, sovjetilaagri lõbusaim barakk.

Loodus on ükskõikne elamise ja hävimise suhtes. Kõik, mis tärkab ja kasvab see sureb kunagi. Looduses käib kõik ringi- päike tõuseb ja läheb looja, pimedus ja valgus vahetavad kohad, neli aastaaega määravad meie eluringi.

Kaks kassi lebavad  ukse ees suvekuumuses,  ei viitsi põllul niitmata heina sees hiiri otsida. Pääsukesed vidistavad kasside nina all, linavästrikud vibutavad saba, et õrritada kiskjat ning eksitada pesapoegadest eemale. Äkki hüppab isakass uskumatu nõtkuse ja graatsiaga lamangust õhku ning oksale tukkuma jäänud pääsuke ragiseb kassi hammaste vahel. Üks loom sööb teist sama loomulikult  nagu restoranis järab seapraadi linnamaasturiga konverentsiturist. Avalikkus aga teeskleb tädimeelsust ja lükkab surma sirmi taha, olematusse. Noortepärasus – üks kiirelt mööduv välkvalge hetk täis seksi ja sekeldusi, on võtnud terroristliku diktatuuri vormi – küpset ilu ja elutarkust pole tarvis hinnata, tarkust asendavad sõlmed võrgustikus. Ilmakuulsad Leonhard Lapin ja Priit Pärn ei kõlba enam kunstnikke õpetama, noort hinge  asuvad ahvatlema  pseudomodern- installatsioon, performance, jätkusuutlik disain ja urbanistika, maalikunsti värvide  ja valguse mängust rikkumata aju on lihtne puuderdada globalismiauruga.

Suvel on päevavalgust kaks kolmandikku ööpäevast. Kõik lõhnab, pungub, paisub, sünnib ja kasvab tohutu kiirusega, et olla valmis saabuvaks pakaseks, mis lõpetab elutsükli, külmutab surma, et uuel kevadel ei tärkaks haigusi ega väärarenguid.

Elava looduse vabadusaste on ette määratud ja paigas. Kui me seda ei mõista, siis Eestis pole võimalik vabana elada.

Riigikogu on 25 aasta jooksul seadusi tootnud „ minu/meie hinnangul“ (nii  armastab peaminister kõnesid alustada) umbes 70.000 –  tohutu hulk, mille  tõlgendavaid ametnikke ja juriste on terve armee. Üks moodne luulend räägib: riigiparteilased ja nende pikk riiginisa, aga Koidulal oli Eesti muld ja Eesti süda.

Turumajanduse vabatuul huulil asuti kord ärisid rajama, kohvikuid ja kõrtse pidama ning talusid üles ehitama. Kuni saabusid eurokraanikausside, plastikakende, küproki ja alumiinumiga lämmatajad ning väljamõeldud euronõuetega suretajad.

Täna on Eesti majandus kahanenud piskuks käsumajanduslikuks projektipõhisuseks. Eesti riik ei toimi enam majanduselu  ürgloogika järgi – kaevandused, elektrijaamad, raudtee, sadamad, lennukid ja laevad koondati riigi kätte. Tekkis riigikapitalistlik Eesti, mille pealinnas elavad kõiki hüvesid valitsevad „tallinnistid“, nagu Lia Laatsi filmilauses: „Me oleme Tallinnast ja me maksame!“ Riik elab tarbimismaksudest ja räige ülbusega isegi topeltmaksudest- elektri-, bensiini- ja  alkoholiaktsiisile uhatakse  külma kõhuga otsa  käibemaks. Mõttetud analüüsikesed mingist olematust majanduskasvust ei sõltu mitte Eesti majandusest, pigem  eurotoetustest ja naftaturu kõikumistest.

Swedbank, SEB, Prisma, Rimi, Maxima, Statoil pole ju Eesti majandus – nemad on kasumi võõrsileviijad. Supermarketi miinimumpalgaga kassapidaja, pampers püksis (ei tohi WCsse minna!), vaevalt huvitub huugavast arengukavast ja valeturakaga statistikauuringust. Surnuksvalitsejate vägede eesotsas külvavad raha KIK, EAS, KREDEX, PRIA, LEADER jt. politiseeritud almuseandjad, keda piirab  projektikirjutajate alandlik parv. Jah, koogutama peab Brüsseli ees, sest kolmandik Eesti riigieelarvest tuleb Euroopast – meie siin  uhkustame  tasakaalus riigieelarvega, esimene vili Kreekale! Kerjajad kirjutavad palvekirju  parteiisakestele, tehakse aina projekte, püüdlik ettevõtja kribab  aruandeid ja väriseb hirmust maksuameti ees.

Eesti on „Onedimentional Man“- ühemõõtmeline ühiskond, nagu 50 aasta tagasi ennustas Herbert Marcuse. Aina uuel ja uuel tasemel toodetakse ikka neidsamu poolharitud bakalaureusi –  uusi isandaid ja uusi orje, kellel „on“ ja kellel „ei ole“. Miks muidu nii palju hääli, ja eriti elektroonilisi, antakse jätkuvalt meie vabaduse kaaperdanud riigiparteidele. See pole siiras armastus sangarpoliitikute vastu – see on  hirm kaotada mugav töökoht, privileegid toiduahelas, toetused, almus. Praktiline arvestus ja lootus, et söögikünasse ikka jätkuvalt tilgub nektarit. Tudengitena praalisime õllesaalides, et elada tuleb nii, et sind esimese rongiga viiakse… külmale maale, külmale maale!

Kui Teile tänase Eesti vabaduse ummiktee  ei meeldi, siis meediaarvamusega liiderdajad pilluvad teile haisvaid silte: „Sa oled ksenofoob, vihaõhutaja, sallimatu, äärmusparempoolne või natsionalistlik, fašist oled sa nagunii…“ Sõnamalakad vihisevad läbi õhu, pihtasaanud varisevad põrmu. Pärast aga kõneleb teiega prokurör. Eestlase vabadusaste on kahanenud ahtaks, lihtsaks, kolmevalentseks: a) astu riigiparteisse, koli Tallinnasse,  hakka  „tallinnistiks“ (unusta kodu, osta vidinaid ja mõtle kuidas saaks rohkem)  b) virele edasi metsanurgas, sinu osaks on golodomor   c) jäta kodu ja põgene välismaale!

Mati Unt rääkis tollel kaugel ajal, et elul iseenesest polegi mõtet, aga elada tuleks vabalt ja intensiivselt, ka ahelais saab olla vaimult vaba, tõdeti siis.

Kus on täna meie vaba tahe ja teovabadus, kuhu suunata „ elementide pime raev“ ( fraas Heiti Talvikult), looduslik loov energia ning armastus kodumaa vastu?

Otsingud jätkuvad. Tühjenev maa kasvatab võsa, linnud teevad pesa, metssead püherdvad mahajäetud kogumiskraavis.

Kord lendab õue liblikas, riivab tiivaga klaasmaja, liigahtab mägi ning neitsilik, vahepeal puhanud maa täitub europõgenikega, kes otsivad kohta kuhu kurja riigi  ja sissetungivate murjanite eest peitu pugeda. Kel veel oma maad, see hoidku!

Tol ammusel arutlusel tõusis keset targutajate jutupidu üles Eesti Wabariigi põhiseaduse üks loojatest, kaltsudes ja nööriga kinni tõmmatud  kalossides vana Villem Ernits ja küsis:

„Kas Joonas vaala kõhus oli natsionalist?“  Ümberringi jäi kõik vaikseks.