Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kalle Mälberg: Jõulujutt, kus pseudomodernist vaevleb demokratuuris

-
24.12.2019
Jõulud
© Scanpix

Teda, tuntud kirikuõpetajat, on ikka armastatud, austusega tema jutlustel tröösti otsitud. Isad tulevad emadega, sageli on lapsedki kaasas, enamikus on kirikus siiski kõigist pööretest väsinuid, iga rahavahetusega varanatukest kaotanud, palju kannatanud inimesi. Kirikuõpetaja ilus sügav hääl, mitte liialt teatraalne ega kriiskav bariton, on otsekui võlvide alla täpselt tempereeritud.

Ta räägib kujundite keeles, ei praga ega sõitle, vaid kõneleb mõistu, otsekui poolel teel kantslist alla rutates kirikuliste hinge paitama. Ja igavene elu voogab oreli tõusvates toonides kirikuliste sisse. Nõnda on kõrgete tornidega majad ehitatud TEMALE, tollele, keda ülekoolitatud täppisametniku jaoks POLE OLEMAS.

Ja jumaliku sädeme tõde, mida kantslist kuulutatakse, on tublile bakalaureuse kraadi, see tähendab “educazione bolognese” järgi lõpetatamata kõrgharidusega, riigiametniku – postmodernisti hingele vastumeelne. Tähendaks see ju automaatselt rõhuja-rõhutu positsiooni omaksvõttu, aga ministeeriumis on jälle uus minister ning meie püüdlik ametnik teab – ta on Kesk-Euroopa ülikoolis õppinud –, et tõde, teadmised ja argumendid ei saa takerduda mingisse iidvanasse juudi muinasjuttu, seisukohad peavad moodsas progressis pidevalt muutuma, jääma hämaralt ebamääraseks ning kõikelubavalt liberaalseks. Muidu oled sa tagurlane (ja kõik need teised sildid), stigmad istutuvad kohe su seljakarvadesse, takerduvad kubemesse ja kleepuvad koorikuna su ümber – sa ei ole enam parketikõlbulik, sind ei kutsuta roosiaeda.

Kiirtoiduna ammutatud tarkusega väetatud kõiketeadev postmodernist püüab vaimus lõhkuda Isa, Poja ja Püha Vaimu kolmainsust. Iga narratiiv ja diskursus (mis iganes need peened sõnad ka ei tähendaks!), paradigma ja tõde olgu suhteline ja kõik ümbritsev on vaid pelk sotsiaalne konstruktsioon…Kas ka jumal, naine ja laps?

Riigiametnik vaatab kahtlevalt oma muusikaõpetajast naise poole, kes innustunult kuulab oreli saatel laulvaid lapsi, teiste hulgas ka nende 12-aastane tütar, kes laulab kirikukooris sooviga pääseda suvel laulupeole. Kirikuõpetaja “õige” sõna on, teada puha, üks hegemooniline rõhumissüsteem, teab riigiametnik. Kõike võib, ja tulebki, vajadusel lammutada, arvab ta, uue ministri kokku kutsutud koosolekut salakanaleid pidi meediasse lekitatud memode kaudu dekonstrueerida.

Konservatiivid las püüavad oma ratsionaalsete argumentidega aparaadis rõhumist taas kehtestada, kuid “meie“ usk on tagurlaste rünnakute vastu immuunne. “Uue ilma” tulek trumpab kõik üle, mõtleb truu ametnik, kuni kuuleb ülevalt saabuvat kõuehäälset sedastust. “Meid ohustavad kolm A-d,” kõlab võlvide all kirkuõpetaja sügav hääl. “Need on AHNUS, ALATUS ja ARGUS… Ja teate kes on põrgus kõige ees?”

Sügav paus kannab löövide all suurt küsimist ja vastust: “Põrgus on kõige ees arad pugejad, silmakirjatsejad ja valetajad.” Kirikulised on vait, pihuliisude kuvarid ei helenda.

Kirikuõpetaja jääb palveks vakka. “Püha öö” koori ja oreli helid kannavad tardunud kirikulisteni sakraalset sõnumit – tunnet, mis on suurem ja igavesem kui elu ise.

Jõuluõhtu jumalateenistus hakkab lõppema. Verivorstid auravad ahjus, seakintsud sütel on pruunid, rasv tilgub hapukapsastesse, moodsa retseptiga varustatud perenaine tembib kapsaid kasesiirupiga tumedaks, higised viinad ootavad peremeest…

Kirikuõpetaja hakkab astuma tagaseinas oleva käärkambri poole, et armulauda kasta ja kirikulistega pärast teenistust vestelda – nii on ta teinud aastaid, nii on kena komme.

Ent üks piuksumine tõmbab ta tähelepanu. Kirikukoori teises reas kohmitseb noor tüdruk midagi põlle all. Helendav ekraan sähvib hämaruses: “Kuradi pedevärdjas!” sisistab noor neiu ja toksab esireas seisvat kooritüdrukut selga.

Kaunist pööripäeva!

Juba läheb valgemaks.

Kalle Mälberg
ajakirjanik