Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kalle Mälberg: madalad vaated ja kõrged aated trumbiga lõpus

-
19.02.2017
Laadime sisu...

Urve sai jälle ministriametisse ning soovis iseennast õnnitleda.

Ta võttis oma koera, moekalt rumala ja peldikuharja meenutava pekingipalee pintsli kaenlasse ning suundus Pirita Selverisse, et osta iseendale lilli. Aga uksel põrkas kokku vana vimmamehe Vjatšeslaviga, kes oli tulnud kah lilli ostma, et iseennast edukalt käivitatud Kieli laevaliini eest õnnitleda. Leti ees trügides peab härrasmees kaunile daamile  ju midagi viisakat ütlema.

Praamikunnil ei tulnud paremat pähe: „Teie koer, proua Urve, on kohe väga teie enda moodi – olete lausa ühte nägu.“ Aga seto tüdruk Urve ei jäänud võlgu: „Härra laevnik, teie peaksite vist küll hoopis hobusega tulema – olete ju nii sarnased!“

Sandor oli tragisünnituse ohver. Õhkrind surus pea liialt kere sisse ja ei võimaldanud suusatada, ehkki Sandor oli Suusaliidu president. Aga varustus oli selle eest viimase peal – kuldsed klambrid ja teemantkepid, kosmosetehnikaga suusamüts ja kõikenägevad prillid. Hea, et sai hulga aega elektrit hõõruda ja voolu juhtida, ministriametis poleks kõike seda suutnud. Mormoonikõrbesse maetud ja Jordaania liivadesse uputatud sajad miljonid võimaldasid suusaraja katta 5 millimeetri paksuse kalamarja kihiga, määrdeks Elektrilevi ja elektritarbijate mitmekordse maksustamise (aktsiisile otsa veel käibemaks +püsitasu) eest soetatud kullapuru.

„ Edule peab järgnema üliedu!“, praalis Sandor ja vajutas miljonikepi läbi kalamarja kullamäe sisse.

Hästiorganiseeritud korralagedas Eestis, NATO uppumatu lennukikandja haldusruumis oli võim vedelemas põrandal. Tundmatule noorukile nimega Taavi oli antud voolikute, pumpade, sadamasildade, juhtmete ning kontoriknopkade peaministri amet tänu Kranichi kaardiväes saavutatud plakatikleepimise meistrivõistluste teisele kohale – 2700 plakati liimimise ja kleepimise eest (esikoha sai toona poliitiline lahingupaar Keit/Rain).

Kohe alguses aga kippus Taavipoisil kõik peekursile – üks jama ajas teist taga, väikesed vastikud vargapoisid jäid võimujupikeste ärasaagimise juures järjest vahele. Hädasti oli vaja puhast maniskit. Polnud aga kedagi, kes aitaks mõttejõul Taavipoisi karvupidi soost välja – parun Münchausen oli ju muinasjutt, Hardo trepist alla kukkunud, Vambola ootas Taevaskojas Nobeli keemiapreemiat ning tallas mägrana VEB fondi asjus liigse õiendamise eest kaelasaadetud kohtukeissi, melanhoolne Kalle kaevas Perävallas endale järve, Toomas õngitses Lagedil Irvikiisut jõest välja, aga non-pohhuistlikud hedonistid  mängisid rebasenahkne kasukas seljas jaanuarikuises St. Moritzis polot.

Taavikene sünnitas idee, tema pead külastas mõte: „Ansipi päästis Pronkssõdur. Ma teeks kohe neli pronkssõdurit. Võtaks 4 kiirabiautot ja hulluarstid – las seovad kinni Krossi, Rosimannuse, Michali ja Kallase ning lohistavad neid „uuaa-uuaa“ sireenide saatel läbi linna hullumaja poole. Siis tõusen mina üleni valges mitte midagi tähendava asespiikeri toolile. Brüsselist aga tuleb hea president Kersti ning annab mulle ordeni.“