28.07.2016
20160730_133510
Vikerraadio küprokkuudid on sellel varahommikul inimtühjad kuna kõik läksid Paidesse midagi arvama. Hädaga püütakse jäätisekohvikust kinni kaks beibet– meie armastatud Uute Uudiste arvamustšikid Õieli ja Urvili. Kuni mõni professionaal tagasi jõuab, asenduseks. Neiu Õieli tuleb raadiomaja liftist üles ja silub oma T-särki, millel on tähed TLL. Neiu Urvili, juba stuudios, valib klapid peas beibeballaade ja küsib:
„Vau, sul on uus särk, aga mis need tähed seal tähendavad?“
„ TLL tähendab, et oleme Tallinnast ja maksame…“ uhkeldab Õieli.
„ Arvasin, et Tissid Lähevad Lahingusse“, teab Urvili.
„Kuule paneks nagu alguseks nats sporti a’la Kanter viskas jälle ketast, kuigi vähem kui vanasti, vä? “ pakub Õieli ja puhub Urvili kõrva „ Infovahetus on nagu jõle cool vä, eksju, onju?“
Rahvusringhäälingu hommik Vikerraadios võib alata nagu tavaliselt. Järjest rohkem rakendab ERR võtet, et tänavalt linguga püütud juhuslikud lobajuturääkijad on lahedam ja pealeminevam kraam (mõistagi alalisest rahapuudusest tingituna ka oluliselt odavam lahendus) kui staažikad raadioajakirjanikud. ERR usub juba kunagi Lenini poolt mainitud põhimõtet, et iga köögitüdruk võib homme olla superstaar, kui mitte poliitikas, siis meedias igal juhul. Diletandid ja põhulõuad võistlevad lõkerdavate ajukääbikutega, siis lastakse peale tšikimusa. Sentimentaalsusest nõretav balllad räägib ühest suurlinna tulnud ja seal alatult läbitõmmatud maatüdruku elust. Õnnetu ulg sellest, et algul tõi itaallane lilli ja lubas Milaanosse modelliks viia, aga siis tegi hoopis tilli ja neiukesel tuli ajutiselt litsiks hakata. Nüüd kõmbib ta võrgutatud sukad löntis ja meel must emakoju depresiivsesse Eesti väikelinna, et mõelda, mida põllealuse kingitusega peale hakata. Kodumaine muusikatööstuts on sama nadi, nagu kõik muugi, powerit pole, selline kurb lugu…
Piinarikas ja kõrvu kimbutav kakofonett lõpeb ja eetrisse sugeneb pikk ja piinlik vaikus. Õieli toksib järjekindlalt midagi pihuliisuga:
„Ma leia siit numbrit üksteist,“ kurdab neiublond .
„Pane kaks korda üks! Vaata, algul raiu seda klahvi, millel on number üks ja siis pane teine kord veel. Aga, ära küüsi ära murra“ tuleb Urvili appi.
Täistund. Uudistestuudios loeb professionaalne diktor koolitatud häälega, seda poleks õnneks tänavalt sisse lingutatud, ei tea kuidas teda õnnestub kinni hoida?
„Täna räägime Räpinast. Räpina on vaikne kena kohakene, lausa linnupesa sarnane. Ta on ka koht, kus vallakreml on võtnud kohaliku keele solvanguks tallinnistliku pugemise slõugani „Hea kodu koht“. Laulavad seal Räpinas paljukesi ja nimetavad end kammerkooriks.“
Sekundiline paus. Diktor jätkab, selge ja kandva häälega ajakirjanduslikult toimetatud teksti lugemist:
„Räpina oli kunagi kõva kihelkonnakeskus, seltsimees Ulfsaki (Lembitu isa!) ajal ka rajoonikeskus, kuni NSV Liidu kaitseministeeriumi 1960. aasta mobilisatsiooni- ja küüditamisplaanide kohaselt raudteejaamadesse sõjaväe laadimisplatse rajati. Kuna Räpinasse raudtee ei ulatunud, siis Moskva käsul asustati kirikukülla nimega Põlva sõjakomisaariaat, parteikomitee ja koguni rajooni täitevkomitee – nii sündiski Põlvamaa.
Räpina ääremaastus Eesti unelmatepartei võimuvertikaali põlistamise haudejaamas. Aga ühel kaunil päeval läksid munad hauduma – oravapartei asutaja Teet Helm pidi pakkima pliiatsid pinalisse ning kolima vallakremlist Võnnu kirikaeda. Vallavanemast jäi Euroopa ainsale põlispiirile keset Lämmijärve heinamaad vaid mõttetu sadam, mille kuludest ja PRIA tagasimaksetest sai Räpina valla eelarve kõva matsu. Ligi 600 000 eurot kadus nagu mutta. Vallavolikogu revisjonikomisjon tegi kõva tööd, esitas Keskkriminaalpolitseisse riigipartei korruptsioonist ja vallakremli lauslollustest kubiseva analüüsi.“
Vikerraadio vahekõll.
Õieli peab Vikerraadio hommikuprogrammi otseeetris kokku lööma riigipartei poolt eesti rahvale tekitatud kahjud, ent ta ei suuda pihuarvutil liita 10-t ja 32 miljonit, mille keegi nüüd juba presidendiks püriv persoon olevat kunagi pihta pannud. Tüdruk ei leia klaviatuurilt 10 miljoni dollari märki. Urvili laseb jälle uue kõrvahaigusi ja hambavalu põhjustava kunstikolina eetrisse…
Eetripäeva lõpus külastavad tüdrukud veel ühte vaikset ja kena kohakest, nimelt ajalehekest nimega „Räpina Rahvaleht“. Eesti “uuriva ajakirjanduse lipualeva” pealkirjas on säilinud nõukogudeaegne lemmiksõna, mis pidi viitama töötavatele massidele. Puuduvat „Kõigi maade proletaarlased ühinege!“ asendab tagasihoidlik: „Vallavalitsuse ja vallavolikogu häälekandja“. Üleilmset ühinemist nõudvat üleskutset korvavad vallakremlis teisipäeviti harjutava šampanjasotsialistide kammerkoori dissonantsed toonid ja punaparteilasest toimetaja halemeelne soig. Siis aga ilmub ei tea kust korraga kallur killustikukoormaga ja valab vallakremli ukse kinni. Autol on silt VALDADE SUNDLIITMINE! Õieli ja Urvili murravad oma kontsad ning liduvad paljajalu leekides emakodu poole.
Eestile kuulsust toonud, aga vales parteis kükitavatele Räpina mälumänguritele pole kammerkoori sotsialistlikus hümnis noodijuppi jagunud. Tarkade kivist on saanud killustik- monument võimuhulludele!