KALLE MÄLBERGi KALLEMBUUR: kildudeta teerada

Arvamus, Satiir, Varia,
©Uued Uudised
Prügiauto on juba valmis Kaja Kallase valitsust peale korjama.

Milleniumvahetuse ajal püüdlesid eestlased üksmeelses kolonnis eurorüppe. Taani keskkonnaminister sõidab kord oma Eesti ametivennaga Tartu poole, et ühes Lõuna-Eesti väikeasulas järjekordset vennaliku abiga ehitatud ning raskelt üledimensioneeritud veejaama avada. Autojuht, kes 20 aasta jooksul sõidutanud kõiki Eesti loodushoiuga tegelenud ministreid, võtab Ardu kohal hoo maha. Toonekurg nokib Paunküla tammi veerel konni.

“Mis selle kure nimi on ?” küsib Taani minister.

Meie minister kehitab õlgu.

Adaveres õõtsub jälle kurg tee ääres. Sama Pikknurmes. Kui Põltsamaal kordub taas kurenime küsimus, saab Eesti ministril villand:

“Milleks teile need kured?”

“Aga meil Taanis on ainult viis kurge ja kõigil on nimed. Kui keegi neist viga saab, siis ma kaotan oma koha,” teatab Taani minister.

Euroopas pole ehedat loodust, Eestis veel on.

Tänase Euroopa kuvand on kauge, arusaamatu, näota ja nimeta, müstiline, bürokraatlik, ülbelt juhtiv, tigedalt jälgiv – seda esitlevad mõjutud veidrikud, aga juga juhivad mõjukad hallid kardinalid.

Ent Euroopa Liit on Eestis siiski nõnda populaarne, et eestlased täidavad kõiki euronõmedusi mõisatallis sissepekstud saksa täpsusega. Uuskolonialistlik Euroopa liit on meie turvaelement idavallil. Niipea kui Vene oht väheneks (aga ei vähene ju!) langeks otsekohe ka eurobaromeeter.

Kui Eestis asuti kõike eurostama, siis nimetati ka kunagise legendaarse looduskaitseministri Heino Tederi poolt 26 aastat juhitud metsanduse ja looduskaitse ametkond umber “keskmise konna” ministeeriumiks. Läks veidi aega ning rahvuspargid ja maakondlikud saastetasude kogumise ja jagamise kohalike fondide otsustusprotseduur toodi Tallinnasse Keskkonnainvesteeringute Keskusesse (KIK), mille juhid ja nõukogu politiseeriti jõhkralt ühe Lengradi sideinstituudi erariides kursandi targal juhtimisel. Suurte euromiljardite juures peavad olema ainult valvsad ja parteiliselt ustavad ametnikud – strateegiliste rahade otsustajaks sai tollal endine EKP Keskkomitee vastutav seltsimees.

Igal võimul on omadus korrumpeeruda, absoluutsel võimul aga absoluutselt. KIK on tänaseks kõige patronaažialdim rahapump Eestis. Rahajagamise salastatus ja põhjendamatu autoriteet ning protseduuride  ülikeerukus on sirm selleks, et Eesti loodusehoid oleks “jätkusuutlik”, “kliimaneutraalne”,  “roheline”, gigantne ja ülikallis. Siin juba piima ei jagata – tehakse suurt ja tähtsat tööd. Kui juba veejaam, siis olgu maa all ikka metroo nagu Tartus, kus vanglast saab otse Kroonuaiani rongiga põgeneda. Ametnikud on osanud asjad nii keerukaks ajada, et värske keskkonnaminister Erki Edgaripoeg tunnistab, et temagi ei tea, kas kliima ikka soojeneb või hoopis jaheneb, keegi ei saa aru mis toimub jäätmemajanduses, eriti aga selles sunnismaises päriorjusega “korraldatud jäätmeveos”. Talumees peab energeetilise ressursi röövimise ise kinni maksma – elegantse kaarega lajatatakse talle tagasi viiekordselt maksustatud elekter.

Tohutu euroabi uhutakse tarbetusse raudtetammi. Pimegi näeb, et kõrval on raudtee täiesti olemas aga ei – Afganistan peab muutuma sarnaseks Austriaga, Sudaan Rootsiga. Kodanikud arvavad samuti ja põgenevad esimesel võimalusel sinna, kus hea. Eesti viimaste aastate pagulus 100 000 töövõimelist inimest (enamvähem sama palju pages pärast viimast sõda!) on meie valitsejate europugemise ja rahva surnuksvalitsemise resultaat.

Mõned näited  liigse targutuseta:

-Kui Hiiumaal Käinas suleti prügila ning Saaremaale Kudjapele toodi jäätmekaal, mis võtab vastu autokoorma 20 kg täpsusega, siis milline ökoloogiline jalajälg jääb võõrmonopolidest maha, kui hiidlaste ja saarlaste prügi jõuab Maardusse? Kes selle jäätmeralli kinni maksab? Eks ikka saarlased ja hiidlased.

-Kui Kagu-Eestis rulluvad kruusateedel jäätmeveokid ja Tormas vaidleb Rootsi jäätmevedaja Prantsuse omaga, siis Missost Tallinnasse prügi vedamine on Eesti looduse ja meie hajaasustusega talumajanduse kurioosum, milles monopolide ülim liberalism moondub orjuseks Räpina, Ruusa ja Orava vanamemme jaoks, kellele see kõik pidu on kohustuslik ja kinnimaksmist nõudev.

-Kui Eesti tehnoloogiline mõte ja insenerivisadus tekitasid kord Tallinnasse plastitehase, mis oma parimatel päevadel tootis plastijäätmetest tuhandeid tonne fliisideks, patjadeks ja uuteks pakenditeks plastigraanuleid, siis leiti kartellilaadne asutus nimega Eesti Pandipakend, mille nõukogusse kuulusid rahvusvaheline nailonjoogitootja (võluvalt hüütud karastusjoogiks!) ja välisomanikega õlletehased ning plastjäätmeid hakati kallimalt müüma Lätti, Soome ja kuhu iganes.

-„Kes küll märkaks nurgas kurba pudelit,” laulsid Kukerpillid.

Ega ei märkakski kui neid ei ringleks Eestis kuni 500 miljonit aastas.

Meenutades hästitoiminud joogitaara üleeestilise käsivastuvõtu võrgustikku  – 200 taarapunkti, milles sai tööd kuni 500 „RB40“ (russkaja baba sorok let) hävitamist, märkame toimunus paralleele nii Eesti rahvusparkide ausate loodushoidjate laialiajamise, jäätmeseaduse terroriga üksiku maamemme suhtes kui ka  maakaupluste ja väikepoodide lämmatamist kraanikausi maaletoojate huvides. Häbistavate maskide, koroonavaktsiini jm sundkaupade turundusega tegeleb Synlabi häälekandjaks lamestunud rahvusringhääling jultunult ja häbitult.

Pandipakendi süsteem suruti jõuga peale. Sõnaosav jäätmeametnik rääkis rohkem kui arst lubas –sada euroraha tonni maksvate taaraautomaatide katku seadusloomekas maaletooja. Lätlastel ja leedulastel oli mõistust taaraautomatiseerimisest hoiduda, Eesti modernismiedevus ja reformihullus end ise surnuks valitses. Ega kaupmees ei maksab kinni desopudeleid, pampersmaske, trimmerdajavisiire, klaasbarjääre, nutikassasid ega muid välismaised imevidinad. Kaupmees kaupleb, maksab ostja.

-Peetri külas Ülemiste järve taga elas kord Aino Mets, põlisasukas, kes püüdis kõrrepõllu uusasunikelt joogitaarat ise kokku kogudes teeradasid kildudeta hoida. Muugale oma taarakoormat viies sai Aino petta ja automaatidelt mõnitada.

Valitseb rõve ja kõlvatu okupatsioonirežiim – Inglise Veevalaja Ülemiste joogiveekraan, Taani õllemeister ja Poola nailonjoogi maaletooja ütleb kui palju ta suvatseb raha kulutada.

Demokraatlikus riigis peaks monopolid ja kartellid olema kas konkurentsiameti või tarbijate kontrolli all.

20-tonnine jäätmemoolok ei pea saviliivaseid Räpina valla külateid lõhkuma ning pilduma mahajäetud või suvekodudena kasutatavate talude akendest sisse hirmutamiseks üheeuroseid  nn tühisõiduarveid. Kas nn korraldatud jäätmevedu Lõuna- Eestist, Saaremaalt Tallinnasse on ikka loodusele hea? Kuidas ja millise jõuga saab vabale kodanikule jäätmelepingut, digilevilepingut, kojukandelepingut, vaktsineerimist ja suukorve – veel mida? – peale sundida?

Euroküüditamine ja punavoor uusversioon AD2021?

Eesti hajaasustus ja Eesti talu on unikaalne nähtus kogu Euroopas. Meil on põline ja praktiline omakultuur kõigis eluvaldkondades, sealhulgas igatsorti jääkide (et mitte öelda „jäätmete”) käitlemisel.

Plastpudel lõigatakse pooleks ja see läheb kurgiseemnete idandamiseks, piimapakk ja võikarp ning kile – ka Maaleht, mis ju nafta või tselluloos, sobib tulehakatiseks. Poodidest korjatakse kõik pappkarbid inimeste poolt kokku – kilekotte ei ostaks keegi. Halutule tekitamine igal hommikul on rituaal,  mida harras ametnik Tallinnas ei mõista…

Igas aianurgas on kompostihunnik, lillepeenral küürutab tädikene urruauk taeva poole upakil – vaadake kevadisi äärelinnu!

Eestlane on maausku ning päike ja tuli on tärkava elu sümbolid. Kevadel riisutakse praht ja rämps kokku ning tehakse maituld. Ons see kuritegu, mis tuleks ära keelata?

Ei! Keelamine ja keelajad ise tuleks ära keelata!

Kas see on lüürika kurtidele? Meie väljasuremises palun süüdistada keskkonnaministeeriumit, terviseametit, keskkonnaametit…, mis ameteid te veel teate?

Eesti Vabariigi Riigikogu töötab palehigis –vabrik võtab vastu umbes ühe imetlustvääriva seadusekese päevas, 300 tükki aastas, 30 iseseisvusaasta jooksul 9000. Viimasel ajal on too kõrgepalgaline asutus pelk eurotõlkebüroo ja sisulisest seadusloomest võõrandunud, tasalülitaud ametnike poolt. Isegi riigieelarvet pole parlament võimeline sisuliselt arutama…

Ülekullatud digiriigi paberihulk ametkondliku tarkuse tootmiseks vajab metsapuid umbes 200 kilomeetri jagu 100 meetrise laiusega, teisisõnu Tallinn- Tartu maantee äär tuleks igal aastal kahelt poolt lagedaks raiuda ainuüksi ametnike tarbeks.

Nagu sõnastas Suumanni Sass Sinimägedes kuulipilduja taga Juhan Liivi meenutades

„kui seda metsa ees …oleks”.

Põõsastelt langevad porised lehed on hallide peadega noored mehed –  kunagised Eesti ettevõtjad, maha müüdud või pankrotis.

 

Kalle Mälberg

Tähelepanu!

Kuna kommentaaride modereerimise maht hakkas toimetuse väikese kollektiivi tööd häirima, siis oleme sunnitud kommenteerimise peatama. Kui tunnete vajadust ühiskonna asjades kaasa rääkida, siis on selleks võimalus Facebookis ning meediaväljaannete kommentaariumites.

Täname teid jätkuva toe ja mõistmise eest!
Uute uudiste toimetus.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused