Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Karine Siiak: meditsiiniline diagnoos olukorrale riigis!

-
10.01.2019
Karine Siiak
© UU

Algkoolis teadsin, et tahan arstiks saada.  Ei, meie peres pole kunagi arste olnud ja polnud arst ka ükski lähim ega kaugem sugulane. Ma lihtsalt tahtsin – ilmselt nii, nagu paljud teisedki väikesed tüdrukud. Aeg läks, aga minul see soov üle ei läinudki.

Täna olen ema kahele lapsele ja vanaema kolmele lapselapsele, aga arst olen olnud juba 35 aastat. Igal tööpäeval käib mu vastuvõtul üle kolmekümne inimese. Keegi ei tule niisama lobisema ega kohvitama – kõigil on oma mured ja soovid, et abi saada. Öeldakse, et arst peab tegema oma tööd südamega, aga ei tohiks seda südamesse võtta – kui ei taha iseennast teiste haiguste energiaga ära tappa. Aga katsu Sa mitte võtta…

Nõukogude aja lõpus õnnestus mul Soome pääseda ning seal arstina tööle asuda. Loogiliselt oleks olnud kõik võimalused seal tänaseni hästimakstud elu nautida, kuid kui Eesti vabaks sai, tulime perega, pärast 6 aastat Soome elu, Eestisse tagasi. Olime idealistid, nagu noored ikka, veendunud, et Eestil on oma spetsialiste vaja – uskusime, nagu tol ajal enamus, et ees ootab ilus tulevik omal maal – Eesti maal!

Viimasel ajal on üha enam tulnud südamesse võtma hakata aga hoopiski Eestis toimuvat. Tihti tundub nagu oleks haige hoopis meie riik! 2019. aastal arutavad meie kartellipoliitikud täitsa tõemeeli vajadusest Eesti suveräänsus ära anda, vajadusest nn globalismi järele! Pealtnäha täiesti normaalsed inimesed ülistavad seisukohta sugudevaheliste erinevuste puudumisest – püüavad seda ideoloogiat lasteasutuste õppeprogrammidesse viia. Ja nagu sellest veel vähe, leiavad, et Eestimaa asustamine araablaste ja aafriklastega oleks kasulik ja vajalik tegu!

President rääkis oma uusaastapöördumises: “Rõõm on, et Eesti elab jõukamalt kui kunagi varem. Meil läheb objektiivselt võttes järjest paremini”. Usun, et enam-vähem sama juttu saab rääkida iga teine Euroopa riigijuht – kõik on ju edasi arenenud. Aga milline on selle sõnumi mõte siin, Eestis? Kas see sõnum on täiesti tõene või ikkagi päriselt ei ole? Eestis elab riigi statistikaameti andmetel suhtelises või absoluutses vaesuses pea iga neljas riigi elanik! Sellest juttu ei tehta. President hoopis jätkab: “Aga mure on see… ja loetleb kolm riskigruppi, mis on täitsa õige.

Aga sootuks tähelepanuta jääb, et statistilisest vaesuspiirist ainult veidi ülespoole jääb samuti väga suur osa meie elanikkonnast – inimesed, kes teevad iga päev ausalt oma tööd, aga ei tule ikkagi välja. President jätab mainimata, et kümned tuhanded meie inimesed on sunnitud oma pere ülalpidamiseks tööd otsima võõrsilt.

Jah, võivad oponendid nüüd öelda, aga meil ju vaene riik ja iseseisvusaeg alles lühike olnud, vms. Osaliselt on neil õiguski… kui poleks teisi agasid, millest on näha, et halbade asjade ja protsesside põhjuseks on ikkagi peamiselt pikka aega tehtud halvad, valed, oma riiki ja rahvast ignoreerivad poliitilised otsused. See muidugi ei sega  jätkuvat “valitute'” kiidulaulu iseendale ja ei sega aina jätkuvat rahva tahte ignoreerimist.

Sellele mõeldes on tihti tunne, et asi halb, et haigus on majas… Siit võrsuvad omakorda mõtted, et peaks ise kaasa aitama, et midagi muutuks, olema ise aktiivne, püüdma protsesse mõjutada. Ma pole kunagi olnud sedasorti haliseja tüüp, et ‘Kas sellist Eestit me siis tahtsimegi’. Kui ei tahtnud ja asjad ning arengud ei meeldi, tuleb aidata neid paremaks muuta! Kui vaja, kasvõi ise poliitikas tegutsema hakkama.

Sedamaid tõuseb ümberringi hädakisa. Mis mõttes: sul pole ju mingit kogemust? Kust sina nende inimeste probleeme tunned, eluaeg arst olnud, su oma elul pole ju viga midagi, kuhu sa trügid, sind ei tea ega tunne ju keegi? Mida sina ka poliitikast üldse tead? Miks just EKRE – oled ära keeranud, nad ju nii käremeelsed?

Mõtlen järele: seda küll, aga teisalt – miks mitte. Arstina on mul aastate jooksul olnud kokkupuuteid kümnete ja kümnete  tuhandete inimestega, kelle haiguslugude taustal ka haiguste tekkepõhjuste analüüsimisega tegeleda tulnud. Tihti on selgunud, et tegemist sotsiaalsete  põhjustega. Ja eks nii, oma töö läbi, aastakümnete jooksul kujunenud üksikute juhtumite baasilt tekib ka üldpilt, nii ühiskonnaprobleemidest tervikuna kui ka nägemus nende probleemide põhjustest.

Ma ei ole poliitikas aktiivselt osalenud – pühendusin arstitööle ja uskusin, et poliitikute enamus teeb oma töös sedasama, pühendub nö Eesti asja ajamisele! Olin palju aastaid “Isamaa” lojaalne valija, kuid ühel hetkel sai mõõt täis. Ma ei oskagi enam Isamaad määratleda – sõnad kostuvad justkui õiged, aga tegusid järele ei tule. Nad ei saa globalistidele kuidagi vastu, pigem on ennast viimastega “ühte paati” sokutanud!

Arstina tean kui oluline on tervise säilimiseks just preventsioon ja usun, et riigi tervise seisukohalt on samuti tähtis ära hoida valede otsuste tegemist. Selles, preventatiivses rollis toimib EKRE juba täna väga efektiivselt! Minu arvates on EKRE ainus erakond, kes veel päriselt  “Eesti asja” ajab! See on põhjuseks, miks ühinesin EKREga ja kandideerin riigikogu valimistel EKRE Tallinna nimekirjas.

Karine Siiak, kandideerin Riigikogusse