Karl Olaf Rääk: Eesti riik tulgu, potjomkini riik mingu!

Grigori Potjomkin. Johann Babtist von Lampi vanema maal (u. 1790).

EKRE ja teiste erakondade vahel on suur, põhimõtteline ja oluline erinevus. Kui teised erakonnad tahavad jätkata potjomkini riigi säilitamist, siis EKRE tegeleb reaalse elu ja reaalsete probleemidega.

EKRE eesmärk pole ükskõik mida kokku lubades võimupiruka juurde saada, vaid seista selle eest, et Eestimaa jääks eestlaste koduks. Jääks hoolimata sellest, mis mujal maailmas toimub, jääks selliseks koduks, kus on järjest parem elada.

Väljend „potjomkini küla“ pärineb Katarina II aegselt Venemaalt, kus vürst Grigori Potjomkin olevat lasknud püstitada toonase imperaatori Krimmi reisi ajaks külade makette, et jääks mulje õitsvast ja tihedalt rahvastatud riigist. Hiljem on ajaloolased küll leidnud, et tegemist on tolleaegse linnalegendiga. Sellest hoolimata on väljend „potjomkini küla“ oma elu elama hakanud, tähistades millestki ilustatud võltsmulje loomist.

Me oleme üle kahekümne aasta tegelenud potjomkini riigi ehitamisega. Riigiaparaat on selle aja jooksul kümme korda ja enamgi kasvanud. Ministeeriumid ja ametid on üles vuntsitud nagu antiikvalitsejate paleed. Mida vähemaks jääb seda, mida juhtida, seda vägevamaks ja luksuslikumaks muutuvad valitsemise atribuudid. Meile öeldakse, et seda tehakse meie kõigi hüvanguks, et mitte väliskülaliste ees häbi tunda. Küsigem endalt, mida on väärt sellised väliskülalised, kes lasevad end välisest kullast-karrast ära petta?

Potjomkinlus valitseb meil paljudes valdkondades. Näiteks tsiviilkaitse ja elanikkonna turvamine looduskatastroofi või rünnaku puhul. Olgem ausad, kui midagi sellist praegu juhtuks, siis oleks kohalik rahvas täiesti abitus seisus. Teavitussüsteem on pea olematu, varjendid puuduvad, elutähtsad varud puuduvad, plaanidega tegeletakse lõputult, aga tegudeni ei jõuta. Igaüks vaadaku, kuidas hakkama saab. Ja miks see nii on? Sest potjomkini riigi ehitajad ei vaevunud nii igavate teemadega tegelema. Kuni elu hea, võis selliste asjade peale vilistada. Tõesti, muretu elu on meil kestnud päris kaua. Aga mitte miski ei kesta lõputult, nii ka rahu- ja õnneperiood. Selle põhimõtte eiramine valitsejate poolt on kuritegu oma rahva vastu.

Potjomkinlus lokkab meil ka rahanduses ja statistikas. Ikka üritatakse numbreid sedaviisi kokku seada, et tulemus võimalikult ilus tuleks. Tulemuseks on Orwelli kaksikoimaga sarnanev reaalsus, kus me pole elanud mitte kunagi nii rikkalt kui praegu, samal ajal on meil 300 tuhat suhtelises vaesuses elavat inimest ja riigi teenuste kokku tõmbamine rahapuuduse tõttu. Oleme oma klantspildiga nii kaugele jõudnud, et kvalifitseerume rahvusvahelise abi saaja asemel abi andjaks, kuigi kõige rohkem abi vajaks meie enda vaesuses elavad inimesed.

Meie poliitika on olnud potjomkinlik. Aastaid oleme elanud teadmises, et valitsevad parteid teavad, mida teevad, et neil on pädevus ja tahtmine riiki paremuse suunas juhtida. Viimase aja sündmused võimaldavad näha, kuidas võõbatud kulisside tagant paljastavad mädanevad tugipostid ja nende taga haigutab tühjus.

Teatud mõttes murdepunktiks oli EKRE majandusprogrammi avaldamine. Oleks võinud eeldada, et selle ümber tekib mõtestatud diskussioon, kus argumenteeritult viidatakse vaidlust väärivatele detailidele. Reaalsuses oli vastukajaks osalt vaikus, teisalt sihitu mahategemine ja üksikute, kontekstist välja tiritud ja valesti tõlgendatud punktide ülepaisutatud kritiseerimine. Sisuline dialoog puudus. Ja miks? Sest kritiseerijatel polnud pinda jalge all. Neil on ainult õõnsad loosungid ja lubadused. Potjomkinlikus poliitikas on kõrgetele kohtadele jõudnud staažikad plakatikleepijad ja vihmavarjuhoidjad, kes oskavad küll ohjeldamatult sõnu produtseerida, kuid mitte taibata, millest jutt käib.

Selgeks sai see, et pikka aega riigi tüüri juures olnud parteidel ei ole reaalseid plaane ega huvi nende kallal töötada. Tõsi küll, mingid programmilaadsed paberid on hiljem kokku kirjutatud, kuid jällegi on tegemist potjomkinlusega. Neil programmidel ei ole tegemist ei reaalse elu ega tegelike probleemidega. See on pigem huupi õngitsemine, püüd panna paberile sellised sõnad, mida inimesed näha tahavad. Need on nagu koolikirjandid, kus tuleb kokku kirjutada enamvähem õpetaja jaoks sobiv tekst, hinne kätte saada ja kirjutatu seejärel unustada. Nende programmide mõte on mingi trikiga vajalik arv hääli kätte saada, et siis õndsa heaolu mullis järgmised neli aastat priielu nautida.

Peale EKRE programmide avaldamist küsitakse tihti, et kas te tõesti usute seda, mida sinna kirjutasite? Ja kui palju sellest ellu õnnestub viia?

Esimese küsimuse vastus on, et jah, me usume oma programmidesse. Need ei ole potjomkinlikud paberist mulaažid, mis mõeldud vaid häälte püüdmiseks nagu kartelliparteidel, vaid põhjalikult läbi mõeldud ettepanekud Eesti elu parandamiseks.

Kui palju õnnestub ellu viia, näitab aeg. Kindlasti tuleb plaanide elluviimisel ette takistusi, millest kõige suurem on potjomkini pataljoni vihane vastuseis kõigele, mis nende poolt välja pakutud pole. Kuid, nagu öeldakse, tõde tõuseb, vale vaob ja selles plaanis võime tulevikku positiivselt vaadata.

Iga EKRE programmide ellu viidud punkt on Eesti jaoks suur samm õiges suunas.

Kommentaarid