10.11.2018
Meenutus Briti lahkumiskampaaniast VOTE LEAVE
Põhja-Tallinnas EKRE nimekirjas riigikokku kandideeriv IT-ettevõtja Karl Olaf Rääk arutleb teemal – kas Euroopa Liidu puhul oli alguses tõesti tegu sõltumatute riikide majandusühendusega või olid impeeriumiplaanid juba kohe laual.
Brittide hoiatav näide
Vaatame kõigepealt õpetlikku lugu sellest, kuidas Suurbritannia üle 40 aasta tagasi Ühisturu, tänase Euroopa Liidu eelkäija, liikmeks peteti.
Ametlikult liitus Suurbritannia sel ajal veel Ühisturu nime kandnud liiduga 1. jaanuaril 1973 ja ettevõtmise eestvedajaks oli toonane Briti peaminister Edward Heath. Liitumine otsustati Briti Parlamendis mitme üksteisele järgneva sammuga. Seda tasub tähele panna, sest Euroliidu haaret tugevdatakse alati üksteisele järgnevate, pealtnäha väikese mõjuga, samas asjaosalisi järjest tihedamalt siduvate sammukestega.
Esimene samm oli üldsõnaline nõustumine, et majandusliiduga ühinemine on põhimõtteliselt positiivne idee. Keegi ei teadnud liitumise tegelikke tingimusi, keegi ei teadnud, mida lepe endas sisaldab. Oldi lihtsalt nõus idee kui sellisega. Aasta hiljem astuti teine samm, kui Heath sai volitused minna Brüsselisse liitumislepingut sõlmima.
Kolmas samm oli liitumislepingu heakskiitmine Briti parlamendis. Kusjuures, hääletajad ei teadnud ka siis veel, mida leping tegelikult kaasa toob. Teadis vaid peaminister ise. Nagu üks asjaga seotud poliitik hiljem mainis, oli sisuliselt tegemist tühjale paberile allkirja andmisega. Ega see eelnõu ülemäära suurt poolehoidu ei leidnudki, otsus läks läbi väga napilt, häältega 309/301.
Enne hääletust esines peaminister Heath televisioonis ja kinnitas Briti rahvale, et liitumisleping ei võta brittide suveräänsusest kriipsugi ära, tegemist on vaid suurt kasu tõotava majandusliiduga ja brittidele jääb jagamatu kontroll kõige oma riigis toimuva üle, mitte ühegi liikmesriigi tahtest ei saa vastu nende tahtmist üle sõita.
Peaminister muidugi valetas rahvale, valetas küüniliselt ja teadlikult, sest tema oli pea ainus inimene, kes oli kursis Briti Välisministeeriumi poolt koostatud hoiatusega, mis väitis, et Ühisturuga liitumine toob endaga kaasa vältimatu suveräänsuse kaotamise. See hoiatus baseerus nn „Werneri raportil“, mille oli koostanud 1969. aastal Luxemburgi peaminister Pierre Werner ning mis käsitles plaani muuta Ühisturg ühtseks riigiks, millesse kuuluvatel riikidel oleks suveräänseid õigusi vähem kui USA osariikidel. Välisministeeriumi hoiatus salastati 30 aastaks, ning tuli päevavalgele alles selle aastatuhande algul, tänu euroskeptikute ligi aasta väldanud nõudmistele. Aruannet ei tahetud avaldada, kuigi salastamise tähtaeg oli möödas.
Hiljem, kui Edward Heath´ilt küsiti, miks ta valetas, siis vastas ta, et rahvas on liiga rumal, et lasta sel ise enda tuleviku üle otsustada. Pettuse idee oli viia asjad samm-sammult sinnamaale, et euroimpeeriumiga liitumist poleks võimalik enam tagasi pöörata. Et isegi, kui rahvas mõnekümne aasta pärast pettuse avastab, siis poleks midagi teha. Kõik on juba otsustatud, riik on pöördumatult seotud. Tõe liiga kiire avaldamise puhul kardeti rahva jõulist vastuseisu.
Milline oli liitumise majanduslik ja poliitiline kasu Suurbritannia jaoks?
Lubatud õitsengu asemel sai briti majandus mitu valusat hoopi. Suurim oli kalatööstuse kaotus. Umbes samal ajal, kui Suurbritannia majandusliitu astus, kehtestati seal ühised kalapüügireeglid. Nende reeglite tulemus oli, et saareriik, kellele kuulus sisuliselt 60% Euroopa parimatest kalavetest, kaotas kalapüügiõigused, need jagati kvootide alusel teistele liikmesriikidele. Ilmnes, et sõnaõigus seni suveräänse riigi vete üle oli isegi merest kaugel asuvatel riikidel, sisuliselt kõigil teistel peale nende endi.
Tulemuseks oli tuhandete töökohtade kadu ning kunagi väga võimsa inglise kalatööstuse allakäik. Piltlikult öeldes, briti kalurid pidid jõuetult kaldal seisma ja vaatama, kui teiste riikide laevad nende merd tühjaks traalisid. Hoobi sai ka inglise põllumajandus, mis enne seda oli üks efektiivsemaid maailmas. Lisaks survestati Suurbritanniat Euroopa Liidu poolt, mitte abi andma oma liitlasriigile Lõuna-Rodeesiale, mistõttu tuli Rodeesias (riik nimetati ümber Zimbabweks) võimule Robert Mugabe verine diktatuur, mis hävitas Aafrika kohta korraliku majandusega riigi ning küüditas praktiliselt kogu valge elanikkonna.
Norra juhtum
Norra ei ole teatavasti Euroliidu liige. Ja seda mitte seepärast, et Euroliit neid ei tahtnud, vaid et nad suutsid survele vastu pidada ja liitumisest keelduda.
Norra saaga toimus aastal 1994, kui toimus eepiline mõõduvõtt Euroliidu pooldajate ja vastaste vahel. Euroliidu pooldajad kasutasid massiivset hirmutamistaktikat. Nad kinnitasid, et Norra kaotab liitumisest keeldumise korral praktiliselt üleöö 50 või isegi 100 tuhat töökohta. Inimesi hirmutati, et kalatööstus kannab meeletuid kaotusi (kui irooniline, kui vaadata Suurbritannia kalatööstuse käekäiku). Neile tehti selgeks, et üleüldse kõik tööstusharud kukuvad kokku, mitte keegi ei investeeri sinna, kõik kompetentsed inimesed põgenevad riigist. Norra inimesi veendi, et Euroliidust välja jäädes on nad maailmas täiesti üksi, keegi isegi ei räägi nendega, et Norrast saab omaette olev, kõrvalejäetud riik, nad muutuvad rahvusvahelises kogukonnas olematuks.
Norra rahvas jäi endale kindlaks ja otsustas mitte liituda. Kas europooldajate kollijutud läksid täide? Muidugi mitte. Asi oli hoopis vastupidi. Norra majandus kasvas peale 1994. aastat märgatavalt, nende elu läks ülesmäge.
Kui me nüüd meenutame Eesti Euroliitu astumise aega, siis tuleb päris palju tuttavat ette. Hirmutamine Venemaa ohu ja maailmas üksi jäämisega. Ehmatati vaesusse vajumise juttudega, vastandina Euroliidus ootava õitsenguga. Inimeste lollitamine euroopaliku rikkuse muinasjuttudega.
Kes mäletab veel Andrus Ansipit ja tema mesijutte “euroopa pensionist”? Loodi illusioon, et Eesti peab kõvasti pingutama, et Euroliidu nõudeid täita ja sinna vastu võtmine välja teenida. Reaalsuses oli tegemist mustkunsti, silmamoondusega. Impeeriumil oli järgmist territooriumi, turgu ja tööjõudu märksa rohkem vaja kui meil neid.
Üldistades, neist lugudest paistab välja teatud muster. See muster sisaldab pettusi ja valet, hirmutamist ning võltspiltide maalimist. Rõhumist hirmule ja ahnusele. Vaikset, salalikku võimu üle võtmist üksteisele järgnevate lepingutega, mis muuhulgas sätestavad, et kõik õigused, mis lepetega euroliidule üle antakse, antakse pöördumatult, neid ei saa enam mitte kunagi tagasi võtta. Paistab välja ka osade valitsusliikmete aktiivne roll euroagenda peale surumises, valetamises ja varjamises.
Järeldus, mis me sellest kõigest teha saame, on ühene: Euroopa Liit on algusest peale planeeritud impeeriumina, Euroopa superriigina, ning seda plaani üritatakse järk-järgult ellu viia.
Brexit omakorda näitab meile veelkord, et euroliidu hirmutavaid ja meelitavaid sõnumeid ei maksa liialt tõe pähe võtta. Ükski kokkulepe ei saa olla selline, et seda ei saaks vajaduse korral tühistada, eriti kui tegemist on pettuse teel sõlmitud leppega.