12.08.2019
Kliimapaanika õhutamiseks kasutatakse kõige kergemini mõjutatavaid ühiskonnaliikmeid ehk õpilasi, kel ei ole veel välja arenenud kriitiline mõtlemine
Oleme 21. sajandil omadega jõudnud seisu, kus meil tuleb ennast kaista nii libauudiseid kribavate ajakirjanike kui ebateadust propageerivate teadlaste eest, kirjutab kolumnist Karl Olaf Rääk.
Uurisin ERR-i lehel Arvamusfestivali ülevaateid ja nägin lähestikku kahte pealkirja: „Arutelu: libateaduse leviku piiramiseks tuleb inimesi õpetada infot tarbima“ ja kohe selle järel „Keskkonnateadlane: katastroofi vältimiseks on vaid paar aastakümmet ja muuta tuleb kõike“.
Teaduse ja teadlastega on seotud teatud ootused. Ootused sellele, et kui keegi, siis teadlane peaks olema võimeline ümbritsevat maailma adekvaatselt ja loogiliselt hindama. Vaagima hüpoteese, kasutades teaduslikku meetodit. Kuulujutte ja valesid teadusliku tõe pähe kuulutav teadlane on sama eemaletõukav nähtus nagu pedofiilist pühamees.
Üks tsitaat katastroofiteemaliselt lavalt: „Kliima ja keskkonna seisukohalt on nii inimkonnal kui ka Eestil vaid paar aastakümmet, et kõik ümber mängida.“
Veel üks tsitaat samast kohast: „Kliima- ja keskkonnateadlased on 40-50 aastat hoiatanud just tänase seisundi eest. Samal trajektooril jätkates kahekordistame aastaks 2060 süsihappegaasi kontsentratsiooni atmosfääris võrreldes tööstusrevolutsiooni eelse ajaga [u 1860]. Tegelikult oleme jõudnud juba praegu selleni, et isegi kui me otsustaksime hakata väga innovaatilisteks, võime sattuda olukorda, kus miski enam olukorda ei muuda.“
Kas sellist juttu räägib mõni euroametnik, kelle side reaalsusega aastaid tagasi kaduma läinud? Või koolilaps, kes on õhinas mõttest, et koolist puudumine ja plakati hoidmine aitab maailma päästa? Ei, katteta loosungitega esineb teadlane.
Meil on muutusteks ainult paarkümmend aastat, muidu juhtub midagi kohutavat? Vaevalt küll. Pigem on kellelgi suur himu kõigile lisamakse ja nõudeid kehtestada. Vaja on korralikku hirmutamist, et keegi nõuete vajalikkuses kahtlema ei hakkaks.
Ohvri hirmutamine ja otsusega kiirustamine on agressiivsete müügimeeste ja petiste lemmikvõte. Tekita inimesel tunne, et otsustada tuleb otsekohe, ilma mõtlemata, lisades sinna juurde hirmutamise kohutavate tagajärgedega, ja inimene on nõus millega iganes. Kordan, see on petistest müügimeeste, mitte teadlaste võte. Või vähemalt võiks olla.
Väide, et miski on tõsi, sest tuhanded teadlased kinnitavad seda, ei ole inimese ajaloos sugugi uus. Läbi aegade olnud teadlasi, kes seisavad parasjagu moes olevate dogmade kui ainuõige tõe kaitsel. Ja läbi aegade – pange tähele – on see ametlik teadus monumentaalselt mööda pannud. Küll on teadus kinnitanud, et Maa seisab kolmel elevandil, et Maa on lapik, et Maa on Universumi keskpunkt, mille ümber tiirlevad Päike, Kuu ja taevatähed. Emotsionaalelt üles klopitud kliimapaanika võime rahulikult selliste akadeemiliste äparduste kollektsiooni lisada.
Tuleme nüüd info tarbimise juurde. Kui pool sajandit tagasi oli moes info salastamine, siis tänapäeval kasutatakse efektiivsemat meetodit: infoga üle ujutamist. Nii ongi Internetis kõrvuti asjalik informatsioon ja koormate viisi infomüra. Tollesama kliimaküsimuse puhul ei ole kuigi raske leida fakte, just nimelt fakte, mitte väljamõeldisi, selle kohta, et kliimapaanika on teadlikult valla päästetud infooperatsioon. CO2 mõju kliimale on reaalselt nii väike, et seda on võimatu objektiivselt hinnata. Kliimamudelites on CO2 mõju kordades üle hinnatud, mudelid ei vasta mõõteandmetele. ÜRO Rahvusvaheline Kliimapaneel ei ole teadus-, vaid propagandaasutus. Kliimapaanika pinnal hoidmiseks on kasutatud massiivset andmete võltsimist ja pettusi.
Selleks, et kahtlane kaup parem välja paistaks, tulevadki mängu enesemüügist huvitatud „teadlased“, kes on valmis tõestama kõike, mille eest tuntust ja raha jagatakse. Kui järgmisena oleks vaja teaduslikku tõestust, et Maa on lapik, siis astuks ette tuhanded teadlased, kes üleoleva elegantsiga tõestavad, et Maa on lapik, on alati olnud ja jääbki olema.
Võiks ju öelda, et mis sellest siis on, las inimesed avaldavad arvamust. Paraku on kliimapettusel meist igaühele rasked tagajärjed, eriti majanduslikus plaanis. Paljud ei ole ehk tähele pannud, et sel suvel sai kodumaine elektritootmine sisuliselt peatatud. Peatatud, kuna CO2 kvoodi hind on liiga kõrge. Peatatud, sest õhu eest maksmine käib meile üle jõu. Kusjuures, me olime kogu oma,
„saastamise“ juures õhu puhtuse poolest maailmas kolmandal kohal.
Läbi aastakümnete elektrit eksportinud Eestist sai elektrit importiv riik. Seda esitletakse kui suurt võitu kliimaeesmärkide saavutamise teel. Sisuliselt oleme aga jäänud praktiliselt kaitsetuks, sõltume täielikult teistest.
Eestlastel on vana kõnekäänd: ära sülita vanasse kaevu [enne kui uus valmis]. Tänapäeva keelde pannes, säilita vana resurss seni, kuni uus on kindlalt toimiv. Oma elektrimajandusega oleme aga vana kaevu täis ajanud ja suure kivi peale veeretanud, ilma et miski seda asendaks. Nüüd loodame optimistlikult, et naabrid meile ikka vett müüvad, ka siis kui neil endal kitsas käes, olles valmis maksma mistahes hinda.
Me maksame suurt taastuvenergia tasu. Miks? Sest meil on ka sel viisil vaja täita kliimaeesmärke. Me peame oma sõidukitesse valama biokütust, mille tootmine hävitab loodust, mis suurendab kütusekulu, on kallim ja rikub mootoreid. Miks? Sest keegi kusagil on otsustanud, et see täidab kliimaeesmärke. Me laseme oma elu samm-sammult kallimaks ja ebamugavamaks muuta, uskudes läbikukkunud teooriat maailma hukust läbi süsihappegaasi põhjustatud ülekuumenemise.
Mida aeg edasi, seda rohkem on vaja kasutada elementaarset loogikat ja teadmisi selleks, et ennast valede laviini eest kaitsta. Tiitleid ega ametinimetusi ei saa enam usaldada. Kui kellegi arvamus läheb vastuollu füüsika, matemaatika või muude selgetele reeglitele alluvate distsipliinidega, siis ei saa see õige olla, ükskõik kui osavasti seda pakendatakse või kui vägevad pagunid arvaja õlgu ehivad.
Oleme siis 21. sajandil omadega jõudnud seisu, kus meil tuleb ennast kaista nii libauudiseid kribavate ajakirjanike kui ebateadust propageerivate teadlaste eest. Küsimus ei ole selles, kes vaidluses peale jääb, vaid reaalses mõjus meie igapäevaelule.
Karl Olaf Rääk
LOE LISAKS
„Kliimavõitlejad“ lendavad oma üritusele 114 eralennukiga, sabas ohtralt CO2“-te
Kliimakaitse jookseb lammutava absurdiga ummikusse
Meediaülevaade: kliimapaanikasse hakkab tekkima üha rohkem mõistlikke noote
Kliimalapsukesest Greta Thunbergist sai äärmuslasest antifašist
Suur kliimapettus ehk kuidas ebateaduse ja võltsingute abil inimestes hirmu ja paanikat külvatakse