13.12.2018
Rahvas mälestab Strasbourgi jõuluturu terroriohvreid
Vasakliberaalsed jõud Läänes on haaranud poliitilisse ja ideoloogilisse võitlusesse sellised tunded, nagu armastus, inimlikkus ja sallivus, muutes nad iseenda paroodiaks.
Nende inimsusvastasust näitas selgelt ära pühapäevane lapsevankrirünnak Vabaduse väljakul. “Õige eesmärgi” nimel kõlbas ka lapse ohtu seadmine, kuigi reaalselt seal ohtu polnud, seda küll ennekõike mitte turvameeste poolt – antifašistist isa ise läks riskile välja. Kui see pole ainus juhus.
Niinimetatud sallivusleer on asunud rünnakule ka meedias avaldatavate nutulaulude kaudu, mille taust on paraku ilmselt välja mõeldud või vähemalt ülepingutatud. Üheks selliseks on Karoli Hindriksi lugu Maalehes: “Kallis varalahkunud isa, see ei ole see Eesti, mida mind lapsena armastama õpetasid!”
Kurb, et ideoloogilisel kaalutusel on kirjutatud pisaraid nõrutav lugu ammulahkunud isale. Autor meenutab laulvat revolutsiooni, tollaseid unistusi ja läheb üle tänasesse päeva, mis olevat hirmu, kurjust ja terrorismi täis. “Viha ja vastasseisu õhutamine on viinud meid selleni, et pead on tõstmas kodukootud terrorism ning vägivald,” kirjutab Hindriks. Pole raske aru saada, keda ta silmas peab.
Ütlen ausalt, et ma ei usu seda ameeriklanna lugu eriti. Juhtum võis aset leida, aga taust on kindlasti teine. Kividega loopijad pidanuks Hindriksi suunamisel justkui ekrelased olema, aga kas nad ikka olid? Nagu ka kommentaarides kirjutati, ei karjuks kõiki välismaalasi vihkavad äärmuslased: “Go home, foreigner, go home!” Sõna “foreigner” kasutaks vaid väga hea inglise keele oskusega inimene, kuid seda ei kasutaks kiviloopija mingis viharünnakus – selleks on märgatavalt labasemaid väljendeid! Ja nagu ikka – loost ei selgu, et juhtumil oleks tunnistajaid. Ja kui olid, siis miks nad vägivallatsejaid kinni võtta ei aidanud?
Ma ei usu üldse ka seda, et Eestis oleks rünnakute alla sattunud kõik välismaalased, ka valgenahalised ja inglise keelt rääkivad. Vähemalt Tallinnas on keskkond muutunud juba nii internatsionaalseks, et päise päeva ajal on inglise keelt pidevalt kuulda! Miks peaks rahvuslased ründama valimatult kõiki, kes eesti keelt ei räägi? Miks siis venelastega ei alustata? Ja neegritestki on vaid paar juhust teada, needki pigem olmekonfliktid, näiteks bussijuhiga.
Ameeriklased, ungarlased, poolakad, austerlased, itaallased ja paljud teised rahvad, vähemalt nende rahvus- ja immigratsioonimeelne osa, on rahvuskonservatiivide sõbrad! Meil pole midagi Eestis töötavate välismaalaste vastu, kes tulevad siia seaduslikul teel. Meil pole midagi seadusliku tööjõu vastu, kui see ei ohusta eestlaste osatähtsust riigis ehk siis seni, kuni sisseränne ei muutu massiliseks ja me sellesse kaome. Paraku tundub kogu Hindriksi arutelu ja numbrimäng olevat suunatud sellele, et maailm nii hullult avada ja Eesti võõrtööjõuga üle ujutada, et eestlus, mida tema isa veel austas, upuks sellesse!
EKRE on massiimmigratsiooni vastu, rahvuskonservatiivid ei taha siia ülalpeetavaid majandusmigrante, täiesti teistsuguse kultuuri ja väärtushinnanguga inimesi, kes ohustaks eestlaste enesemääramisõigust ja turvalisust, me ei taha rahvastiku väljavahetamist. Aga siin peitubki kogu loo võti – rahvuskonservatiivide vastumeelsus massiimmigratsiooni suhtes keeratakse väljamõeldud vihaks kõigi välismaalaste vastu. Ja see on juba selge valetamine, vaenu üleskiskumine, vihaõhutamine ja lõhe tekitamine ühiskonnas, kuid hoopiski vastasleeri poolt.
Karoli Hindriks ongi vihaõhutamise oma eesmärgiks võtnud, luues pilti, kus kõiki Eestisse saabunud häid tööinimesi vihatakse. Ei, ei vihata! Ei maksa segi ajada vastuseisu massiimmigratsioonile ja rändepaktile ning võõraviha kõige välismaise vastu. Seda viimast on Eestimaal väga vähe, aga hindriksid ongi nüüd just sellele rõhuma hakanud. Tegelikult pole selles midagi uut – ka odavate ukraina keevitajate ja ehitajate massilise sisseveo vastasust on pikka aega kujutatud kui vastuseisu hädavajalikele IT-spetsialistidele.
Ma tean, et paljudele välismaalastele Eestis ei meeldi, eriti kui tegu on temperamentsete lõunaeurooplastega – nende jaoks on eestlane liiga külm ja raskesti avanev ning mingil ajal hakkab neil sellises kõledas keskkonnas rusuv. Aga sellised me kord oleme ja keegi ei saa sundida meid “teeme-üks-suur-kall-kalli” poolt olema. Need inimesed lihtsalt ei sobi meie kultuuri ja siin pole mingit võõraviha.
Tükk aega tagasi Delfis avaldatud Nele lugu seda tõestaski – eestlanna tembeldas kõik eestlased rassistideks, kuigi tema Barcelonas kohatud peika ei kuulnud ainsatki rassistlikku väljendit, vaid pettus eestlastes just meie kinnisuse pärast, aga ka seetõttu, et ei saanud siin ainult inglise keelega hakkama. Noore naise jaoks jäid tema purunenud suhtes ikkagi süüdi kaasmaalased.
Selliseid Hindriksi pisaravallandajaid hakkab Eesti meedias kindlasti veelgi rohkem tulema, nagu ka süüdistusi selle kohta, kuidas keegi olevat välismaalast külma pilguga vaadanud. Rääkimata mikrofonikiskumistest, lapsevankrirünnakutest ja muudest provokatsioonidest. See on maailmavaadete sõda, kus barrikaadidele viiakse ka lapsekärus lapsed ja igavikuteele lahkunud lähedased – pole midagi parata, kui vasakliberaalidele miski püha pole!
“Nüüd on mul vaja leida tee, mis aitaks Eestil olla mõistvam ja taas leida patriotism, mis ühisel jõul viib riiki edasi. Et meil tuleks meelde, kui väga tahtsime olla maailmale avatud ja kuidas see avatus meid praegusesse punkti jõuda aitas. Et me usuksime – eestlus on mõõtmatult suurem nahavärvist või usulisest taustast,” kirjutab Hindriks.
Nojah, avatus tõi Strasbourgi ka Cherif Chekatti ja pani Soome kaitsepolitsei esmaspäeval tõdema, et neil on 370 potentsiaalset islamiterroristi… ja eestlus on kindlasti suurem usulisest taustast, mis paneb Allahi nimel tapma!
Eesti elu aga on tõesti vihasemaks muutunud ja seal on oma roll ka Tarandil, Ossinovskil, Mikseril, presidendil… ja ka isa mängu toonud Karoli Hindriksil!
Allikas: Delfi