Kui vaadata pilte ja videoklippe Vahemere paadipõgenikest, siis paistab silma üks – ainult noored elujõulised neegrimehed!
Priit Pullerits juhtis ühes oma hiljutises arvamusloos tähelepanu sellele, et Euroopa pagulaslembuse taga pole midagi muud kui soov tuua sisse inimesi, kes hakkaksid vananevale rahvastikule pensione teenima. Ehk siis tahab Vana Maailm endiselt orjatööjõudu sisse tuua – ainus häda on see, et nood ei taha orjadeks hakata, vaid pürivad ise peremeesteks.
Euroopa on aastaid ajanud poliitikat, mis on viinud elanikkonna vananemiseni – heaoluühiskond kaotab huvi lapsi kasvatada. Nüüd loodetakse, et tugevad neegrid ja araablased hakkavad hoolega tööle ja kasvatavad rikkusi, aga see on tühine lootus. Araabia maade ühiskond näiteks ei toodagi sellist inimest, kes võiks Läänes töötajana sobida – seal istuvad naised kodus ja mehed töötavad tasuvatel ning neile väärikatel töökohtadel, milleks liinitöö Lääne tehases kindlasti pole.
Kuidas ka ei vaataks, jäävad aafriklased nii Eestis kui kogu Euroopas silma ainult ringilonkimise, pideva nutiseadmetes ninapidi olemise, pretensioonikuse ja kampades ka agressiivsusega. Küsige mistahes inimeselt, et kas neeger kellelgil ka töökusega seondub – on väga kaheldav, kas jaatavat vastust tuleb! Lääs veab sisse loodreid, kes elavad ühiskonna kukil või tegelevad millegi ebaseaduslikuga. Näiteks Itaalias on juba olemas Lagose ja Dakari maffia.
Teise momendina paistab silma see, kuidas just Lääne inimõiguslased ja sallivuslased, kellest valdava enamiku moodustavad feminiseerunud naised, sellist kahtlast kontingenti poputavad – ometigi on teada, et suurem osa Aafrikast sõdib ja eeldatavasti on enamusel Euroopas maale astuvatest neegritest mõni eriti karm kuritegu hingel.
Kolmandaks teguriks, mille näiteks on migrantide üha suurenev osa Lääne-Euroopa riikide (eriti Suurbritannias, Belgias, Hollandis jm) kohalike omavalitsuste volikogudes, on poliitilise võimu üleminek sisserändaja taustaga inimeste kätte. See annab neile võimaluse demokraatlikul teel seadused ebademokraatlikuks (šariaadil põhinevaks) muuta. Või siis uute seaduste kaudu sisseränne veelgi ulatuslikumaks muuta ja riiklikud (põlisrahva loodud) väärtused migrantidele laiali jagada. Mingil hetkel tõrjutakse eurooplastest poliitikud võimuhoobade juurest lihtsalt kõrvale.
Kõigest sellest kumab läbi vaid üks järeldus – eurooplastele ei jää tuleviku Euroopa migrandiühiskonnas kohe mingit võimu ega mõju. Ja ilma valgeteta saab Euroopast teine Aafrika või Araabia, ainult külmemas kliimas. Sellest saab Vana Maailma päästa vaid kristlikule taustale tuginev rahvuskonservatiivsus.
Eestis toimub kaudselt sama – ka siin võtavad võimu üle sisserändajatest poliitikud, kellele rahvus- ja riigilipp on midagi vastikut. Tegelikult ei peaks Eesti üldsegi olema samas kambas Lääne-Euroopaga, kes soodustab sisserännet, sest häbeneb väidetavalt kolonialismi. Ida-Euroopa maad pole kunagi koloniaalriikide seas olnud, pigem on teda ennast koloniseeritud. Eestlased on vaid kahte iseseisvusaega nautinud, muul ajal oleme me olnud Saksa, Rootsi ja Vene (Nõukogude) koloonia. Seega peame me ennast pigem dekoloniseerimise positsioonilt vaatama ning nõudma okupatsioonikahjude hüvitamist ja koloniseerimise tagajärgede ehk mitte-eestlaste sisserände arvestamist koloniaalvõimu hävitusliku tulemusena.