16.12.2021
Käes on penraha lugemise aeg.
“Ajalugu kulgeb otsekui mööda spiraali ja kord pinnale tõusnud ideed, olgu need nii inimvaenulikud kui tahes, ujuvad mingil ajahetkel uuesti pinnale. Oleme taas jõudnud aega, kus suure idee nimel, milleks on rohepööre, ei peeta üksikisiku saatust enam oluliseks.
Täpselt nii nagu saja aasta eest põhjendati üksikisiku vastu suunatud terrorit ülla sihiga kommunismi jõuda, on tänaste komissaride jaoks esmatähtis mitte inimeste elujärg, vaid rohe-eesmärkide nimel seniste elustandardite kokkutõmbamine. Otsekui kollina minevikust, kõlavad tänaste rohevõitlejate suust mõtted, mida Lenin käsitles oma teoses „Mida halvem, seda parem“.
Rohepesu propaganda lähtub sellest, et mida halvemaks muutub inimeste elujärg, seda enam tõmbub kokku tootmine, transport ja meelelahutusäri ning väheneb surve loodusele. Sulatõsi, ent küsimusele, mis mõte on maailmal, kui läheme olude sunnil tagasi koopasse ning hakkame oma elulisi vajadusi rahuldama korilastena roheäärmuslased ei vasta. Küll aga on mõned ultrad juba avaldanud mõtet, et tõeline loodushoid algab sellest, kui drastiliselt vähendada inimeste arvukust ning kõigele uuele avatud Rootsis tehtud ka tõsimeelseid ettekandeid teemal, kuidas kasutada inimliha toiduks.
Unistus keskkonnateadlikust elust
Kui keskkonnaaktivistid suudaksid viia ellu oma eesmärgid, näeks elu välja masendav. Kuna kütuse hind on tänu sellele lisatud keskkonnamaksule muutnud enamikule inimestest üle jõu käivaks ning automaks rööviks olulise osa sissetulekutest, sõidavad rikkamad jalgratastel, vähemkindlustatud aga loodaksid üksnes kondiaurule. Ainsa meeldiva seigana võib mainida tõukside kadumist tänavapildist, kuna nende laadimiseks vajamineva elektri hind on tõstnud kosmosesse ka kasutamistasu ja sellest tingitult puudub klientuur.
Maagilise 3000 eurose megavatt-tunni hinnani lennanud elektrist on saanud luksuskaup ning valdav enamus inimesi kasutab seda vaid hädavajadusel. Ka toaküte on keeratud kümnele kraadile. Pole küll teab mis mugav, ent otseselt ära ei külmu.
Müstiline elektritasu kajastub ka toiduainete ning tarbekaupade hinnas ning tänu sellele on tarbimine oluliselt kahanenud. Suured kaubanduskeskused seisavad varemetes ning kauplemine käib turgudel või hõlma alt. Nälg langetab keskmist eluiga ja kahanev inimeste arv koormab vähem keskkonda. Kehakatted õmmeldakse kättesattuvatest materjalidest ise ning neid kantakse räbaldumiseni.
Tundub utreerituna? Kui vaadata, mis hetkel hindadega toimub, siis enam mitte nii väga. Rohepesu on hakanud tööle ja loosung „Mida halvem, seda parem“ jõudnud riiklikku poliitikasse.
Ideoloogiline ajupesu
Pange tähele, et viimasel ajal ei räägita enam elujärje paranemisest. Selle asemel on meedia vallutanud üleskutsed loobuda senisest elustiilist, kui loodust koormavast. Valitsus ei luba meile enam, et kahe-kolme aasta pärast saame endale rohkem võimaldada. Vastupidi, tehakse üheselt selgeks, et peaksime olema tänulikud, kui üldse veel hinges püsime. See ongi uus normaalsus.
Uue normaalsuse eestkõnelejaks on saanud ERR, kelle toimetamised maksumaksjatena omast taskust kinni maksame. On kummaline, millise rahuga laseb muidu terav Esimese stuudio saatejuht ajada Eleringi bossil Taavi Veskimägil suust sisutühja kantseliiti, mille ainus sõnum on hinna lakke löönud ELi poolt mahitatud elektri börsispekulatsioonide õigustamine. Või millise rahuga võtab AK ankur vastu Keit Pentus-Rosimannuse avalduse, et Eestis on enam kui 300 tuhat inimest, kes vajavad kasvanud elektrihinna tõttu kiirelt toetusi.
ETV hommikusaates aga on reeglina külalisteks vaid äärmusliberaalse maailmavaatega noorkomissarid, kes nartsissismipuhangus õpetavad inimesi, kuidas tuleb elada. Ei mingit arvamuste paljusust, üksnes alasti liberaalne ideoloogia. Selles ajupesu keskkonnas üritatakse meist vormida entusiastid, kes hurrahüüetega loobuvad üldise heaolu ja keskkonnasäästliku ühiskonna nimel isiklikust elust. Kõik see tundub üdini tuttav neile, kellel oli õnn elada sotsialismi viljastavates tingimustes.
Kes valib muusika?
Paljud inimesed on ideoloogiliste manipulatsioonidega mürgitatud. Kas võin ikka töötada selleks, et oma perele paremat elu kindlustada või peaksin senistest tõekspidamistest loobuma ja kulutama põhiosa päevast olmeprügi sorteerimisele ja keskkonnasäästlike tarbimisharjumuste kujundamisele? See on ju nii moodne. Ja raisataksegi ennast ja oma aega mingile tühikargamisele, selle asemel, et elada ja elust rõõmu tunda. See, et Eesti kuulub enesetappude poolest maailmas esirinda, peegeldab ahastust, millesse reheäärmuslus ja perspektiivitu tulevik meid paiskavad.
Kes siis ikkagi peaks seisma hea selle eest, et äärmusluse asemel jõuaksid pildile tasakaalustatud ja põhjendatud vaated, et keskkonnasääst ei muutuks vähemuse terroriks liialt heatahtliku enamuse suhtes? Jah, muidugi valitsus, ent kas meil on valitsust, kes suudab end kehtestada ja oma tegevust koordineerida? Siin peitubki põhjus, miks allakäigutepil kiirustame.
„Just sellises kriisis tahaksin ma elada“, kuulutas eelmise majanduskollapsi ajal Reformierakonna toonane käilakuju Ansip. Selles erinesid tema seisukohad Brüsselist, kus algatati hoopis programm Euroopa 2020, mis nägi ette kõigis liikmesriikides vaesuse vähendamist. Eesti võttis seal endale kohustuse jõuda selleni, et allapoole vaesuspiiri jääks vaid 15% elanikkonnast. Muidugi on lubadus täitmata ja sellest isegi ei iitsatata enam. Me oleme ju valmis rohelisema maailma nimel kartulikoori sööma.
Siinkohal tasub mainida, et Euroliidu peksupoisid Ungari ja Poola suutsid endale Euroopa 2020 võetud kohustused täita ning ületada. Ungaris tähendas see enam kui miljoni inimese vaesusest väljatoomist, Poolas enam kui 4 miljoni jõudmist paremale elujärjele. Vaat miks roheäärmuslased ja Brüsseli bürokraadid nende riikide valitsusi ei armasta.
Eesti tuleviku nimel tuleb võimalikult kiiresti roheudust välja rabeleda ning hakata taas tegelema inimeste elujärje parandamise ning meie perede toimetuleku kasvatamisega. On viimane aeg toetada neid, kelle jaoks on oluline rahva elukvaliteedi parandamine, mitte jalgrattateede kilomeetritega hooplemine.”
Vsevolod Jürgenson
