26.06.2020
Reformierakond muutub üha ülbemaks, aga kunagi tuleb ka nende mihklipäev.
Kummastav, kuidas üksainus sõna pikemas tekstis võib omandada määrava, maailmavaatelise ja propagandistliku tähenduse. Lugesin Päevalehest Juhan Kivirähki poliitkokkuvõtet. Üsna loo alguses lõikas silma lause „Kui moodustati uus võimukoalitsioon, siis hakkas väga tugevalt tõusma Reformierakonna reiting, kes oli valimiste võitja, kuid jäeti ebaõiglaselt võimult eemale.“
Mis kannab selles lauses peamist „suunamudijalikku“ sisu? Loomulikult sõna „ebaõiglaselt“! Sellega paneb Kivirähk paika kogu praeguse poliitilise olukorra olemuse mingi osa inimeste jaoks. Omaette huvitav oleks teada, kas Kivirähk ise ka tegelikult selles kontekstis mingit ebaõiglust tajub. Või on tegemist lihtsalt tavapärase mänguga pealiskaudse lugeja alateadvusele?
Kus ja kas on siis ebaõiglus? Kujutleme hetkeks näiteks korvpallimängu. Mõõtu võtavad meeskonnad XX ja ZZ. Lõpuvileks on tulemus 100:90 XX kasuks. Seega ZZ kaotas. Hoolimata sellest, et ZZ staarmängija Juku viskas 40 punkti ja oli ülivõimsalt kogu kohtumise resultatiivseim pallur.
Nõnda, kas keegi tuleks selle peale, et öelda, justkui oleks Juku ebaõiglaselt võidust ilma jäänud? Kuidas suhtutaks tüüpidesse, kes veel aastaid hiljem halaksid, et „tegelikult võitis Juku selle mängu“? Tunduks ju pisut kummaline? Mäng toimus reeglite järgi, keegi proteste sisse ei andnud, keegi kohtunike tegevuses ei kahelnud … Aga ikkagi – Juku kaotas ebaõiglaselt?
Kui sellist juttu ajaks regulaarselt suust välja mõni meie spordikommentaatoritest, siis oleks ta ilmselt ammu sunnitud olnud uue töö otsima.
Korvpall on meeskonnamäng ning kuitahes kõva mees ka mõni esistaar ei oleks, terve meeskonna tööd ta üksinda ära ei teeks. Ja kui terve meeskonna summaarne tase jääb konkurentidele alla, siis nii ongi. Mingi õiglus või ebaõiglus ei puutu siin asjasse.
Ka poliitika on meeskonnamäng, eriti parlamentaarse demokraatia puhul. Kui meeskond ei ole tasemel või kui meeskonda ei suudetagi moodustada, siis pole midagi teha.
Kolmandik häältest ei tähenda mitte midagi olukorras, kus võiduks on vajalik pool häältest +1.
Viimased (nagu ka eelmised) valimised toimusid põhiseaduse ja valimisseaduse alusel. Kas need õigusaktid on Kivirähki meelest ebaõiglased? Või leiab ta, et neid kuidagi rikuti valimiste käigus? Kui nii, siis oleks ju omal kohal vastavate põhjendustega pöördumine valimiskomisjoni või õiguskantsleri või Riigikohtu või … ei teagi veel, kelle poolde. Kuuldavasti ei ole Kivirähk ühtegi sellist protestinooti kuhugi esitanud ega sellele isegi vihjanud.
Kui kõik asjakohased õigustloovad aktid ei anna põhjust vingumiseks ning kogu valimiste ja koalitsiooni moodustamise protsess on toimunud neid akte korrektselt järgides – kuidas ometi saab siis tulemus olla ebaõiglane?
Kuidagi uduselt võiks aru saada olukorrast, kui meil oleks vähemusvalitsus ja siis keegi nutaks, et koalitsioonil ei ole valijate enamuse toetust. Eesti Vabariigis praegusel hetkel tegutseval valitsuskoalitsioonil OLI valijate enamuse toetus pärast häälte kokkulugemist mullu kevadel. Lisaks ON ka praegu igasuguste uuringute-küsitluste põhjal rahva toetus koalitsioonile suurem kui opositsioonile. Millise äraspidise „loogika“ kohaselt saab siin rääkida ebaõiglusest Reformi suhtes?
Aga Kivirähk on haritud mees ja ülima tõenäosusega saab väga hästi aru, et mingit ebaõiglust siin mingiski vormis ei ole. Kuid eks seda nutunuppu tuleb aeg-ajalt ikka vajutada, et kasvõi mõnestki kodanikust haleduspisar välja kiskuda – „vaestele oravatele tehti liiga“ …
Priit Tali
kolumnist