24.04.2020
Tänavapilt Stockholmis – rahvas liigub vabalt.
Poliitikavaatleja Harri Kingo kirjeldab oma sotsiaalmeedia postituses Rootsis toimuvat kui mõistusevälist eksperimenti, mida võib kõrvutada Hiinas ja NSV Liidus toimunuga.
“Näib, et Rootsi on mingit sorti eksperimentaalne ühiskond. Raske öelda, kuidas ja miks selline olukord on tekkinud, kas selle põhjused on Rootsi ühiskonnas eneses või on see mingi importideoloogia, kuid tõsi on, et Rootsi läheb teiste maailma riikide üldiste trendide ja arusaamadega paljus vastuvoolu. Või vähemalt täiesti teist teed. Miks? Raske on üheselt vastata.
Rootsi pretsedenditu avatud uste poliitika kõigi sinna tulla tahtjate suhtes on olnud paljus arusaamatu. Ning nende praegune keeldumine võtta pandeemia kaitseks tarvitusele karmimad reeglid on osutunud sõna otseses mõttes tapvaks valikuks – Rootsi koroonasurmade hulk on sama piirkonna teiste riikidega võrreldes kordades kõrgem. Kuid ilmelikul kombel on rootslased ise oma avatud uste ja koroonapõlgliku kursiga väga nõus.
Ilmselt oleks vaja rootslaste mõistmiseks mingit uut teadusharu – mingit metapsühholoogiat, mis ei uuri mitte üksikut indiviidi, vaid rahvust tervikuna. Mis selgitaks, kuidas mingi ideoloogia võib lausa terved rahvad ära lollitada ja miks mõnedel rahvastel puudub immuunsus mingi isegi otseselt tapva ideoloogia suhtes.
Eks ajaloos ole olnud teisigi rahvaste kummalisi valikuid ja meelestatust – meenutame saksa rahva jäägitut toetust Hitlerile, hiinlaste Mao isikukultust või vene rahva senini kestvat Stalini-armastust, mis pole Venemaal kadunud tänagi. Rootsi ja rootslased on veel üks selline kogu rahvast hõlmav fenomen ehk selle vahega, et seal pole sellist ühte liidrit, maist jumalat, nagu see oli Saksamaal, Hiinas ja Venemaal.
Inimteadvus on avatud süsteem ja näib, see võtab ideoloogilise viiruse vastu ilma mingite tõrgeteta, kui seda lihtsalt rahva teadvusesse külvata. Kas see uus ideoloogia võetakse vastu diktatuuri ja repressioonide sunnil (Saksamaa, Hiina, Venemaa) või leebete mõjutusvahendite läbi (Rootsi), sellel ei näi tagajärgede suhtes olevat erilist vahet.
Rootsi näide ütleb, et selline ideoloogiline ja psühholoogiline pööre võib toimuda ja ilma diktaatori ja diktatuurita, ilma ühe keskse liidri ja repressioonideta. Piisab üksnes meedia vastavast häälestatusest ja toimest, et terve rahvas mingisse ideoloogilisse skeemi suruda ja aheldada, et rahvas kannaks pärast sellise ideoloogia ja reaalpoliitika raskeid tagajärgi.
Rootsi praegune kurss võitluses koroonaga – tegelikult võitluse puudumine – on reaalselt ohvriterohke. Näis, kas rootslased kunagi ka virguvad ja hakkavad oma sellise täieliku avatuse tegelikke tagajärgi nägema ning otsima süüdlasi oma sellises tapvas poliitikas.
Õnneks oleme meie siin seni olnud märksa immuunsemad igasuguste kummaliste ideoloogiate suhtes. Meie rahvuslik enesesäilitamise instinkt meis veel töötab. Eks on meilgi omad samalaadsed äärmuslased, kes tahaksid Rootsi igakülgse avatuse teed minna (seda kuni avatuseni tapva viiruse suhtes välja!), aga nad pole õnneks enam otsustajad. Loodan, et nad ka kunagi enam otsustajateks ei saa.”