Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kas ülestunnistus või propagandatrikk – ajakirjanduse geiloo põhjal

-
04.11.2019
Eesti Päevaleht

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab ühest erilisest avaldusest, mida tegi LGBT kogukonda kuuluv inimene.

„Kui ma saanuks sündida teistsugusena, siis ma ka sündinuks.“ Nii väljendus tänases Päevalehes LGBT aktivist Artjom Trohhatšev.

See oli väga üllatav. Minu kogemuste kohaselt oli see esimene kord, mil geiaktivist ISE tunnistas, et homoseksualism on koormav ja ebameeldiv kõrvalekalle, millest ta hea meelega vabaneks. Kogu senine propaganda, alates rõõmsatest intervjuudest ja lõpetades eufooriliste paraadidega, on üsna ühemõtteliselt kandnud emotsiooni ja sõnumit „Meil on nii tore, tule ka meie sekka!“

Kas LGBT kogukond on iseendas arusaamisele jõudmas või lihtsalt strateegiat muutmas? Kas sõnum, mida soovitakse nüüd ühiskonda viia, kätkeb Artjomi sõnades „Me otsime kõigest tuge“?

Propagandatrikina on see muidugi salakavalalt alatu. Kui aga tegemist on siira tunnistusega, siis võib loota terve selle ühiskondliku vastandumise vaibumisele.

Ei ole ju ilmselt ühtegi inimest, kes kuidagigi halvasti suhtuks näiteks pimedana sündinusse. Mistahes puudega inimesse suhtume kõik halvimal juhul haletsevalt, paremal juhul konstruktiivselt toetavalt.

Kui nüüd LGBT-rahvas aktivistide tasandil on tunnistamas, et nende erisus on puue, mida nad valida ei saanud ning KUI oleks saanud, siis EI oleks valinud – sellisel juhul on loodud põhimõtteline alus dialoogiks ning jätkusuutlikuks ühiskondlikuks aruteluks.

Usun, et me kõik (või vähemalt enamus) oleme ju huvitatud, et ka ühiskonna nõrgemad võiksid ennast maksimaalselt hästi tunda ja et mistahes puue ei oleks põhjuseks kedagi kiusata.

Kui pime kaasinimene palub abi tänava ületamisel, siis enamik meist leiab selleks kindlasti minutikese. Kui pimedad aga nõuaksid tänavavalgustuse kaotamist, et vähemalt õhtul-öösel oleks kõik linnainimesed võrdsed, siis muutuks kiiresti ka nägijate suhtumine neisse.

Sisuliselt seda on ju LGBT-rahvas senini nõudnud – „kuna meie perekonnaks ei kvalifitseeru, siis tuleb perekonna mõiste võimalikult hägustada (ideaalis kaotada), et oleksime kõik võrdses seisus“.

Kui nüüd tõepoolest on seisukohad muutumas ning enam ei nõuta üldiseks võrdsuseks „lambi kustutamist“, vaid kõigest tuge „pimeduses liikumisel“, siis on tõesti lootust selle tüütu tüli lahenemisele. Ning eelkõige oleks sel juhul suurimaks võitjaks LGBT kogukond.“