Kaspar Arro: EKRE välispoliitilised väljakutsed Lääne-Euroopa rahvuslike jõudude Venemaa-poliitika valguses

Kaspar Arro.

Uute Uudiste kaasautor Kaspar Arro kirjutab Euroopa ja Venemaa suhetest ning jagab soovitusi, kuidas võiks rahvuskonservatiivid antud olukorras käituda.

“Me kõik oleme kuulnud Reformi trollivabriku poolt lendu lasknud valeväiteid, justkui EKRE teostaks mingit venemeelset välispoliitikat, saati siis lausa on väidetud, et EKRE saavat isegi rahastust Venemaalt.

Reformierakonna trollivabriku valed üritavad EKRE mainet alla viia

Võib-olla ei peaks luululistele propagandaväidetele tähelepanu pööramagi, kui vaid need kummalised seosed ei kinnitaks kanda ja ei hakkaks elama oma elu suhteliselt edukalt vähemharitud ning vaid Delfist päevauudiseid lugeva valijamassi peas. Sellisel kujul rahva seas ringlema minevad kuulujutud on oma töö teinud ja hävitavad sihtmärgi renomeed küllaltki edukalt. KGB oli meister selliste rahvalike juttude konstrueerimise ja levitamisega, Reform ja Kapo on aga KGB-lt kui edukalt toiminud võimuvertikaalilt palju õppinud ning Putin on teatavasti papa Kallase ning Näksipi suur eeskuju.

Nende pahatahtlike kuulujuttudega võitlemise üheks edukamaks mooduseks on kuulujuttude algupära paljastamine, ükskõik kui hästi see poleks ka maskeeritud. Teine, pikemaajalisem, kuid pikas perspektiivis tõhusamgi moodus – kui lihtsustatud kuulujutud on juba oma elu elama hakanud – on need ümber lükata ja selgitada rahvale kuulujuttude sihtlauaks olevaid poliitikaid kogu nende kompleksuses.

Valdkondi, kus reformistlikud konspiratsiooniteoreetikud leiavad venelaste tellimusi, on palju, kuid üks enimsüüdistatud EKRE tegevusi on Euroopa rahvuslastega koostöö tegemine – eelkõige peetakse silmas Marine Le Peni ja Matteo Salvinit. See on ka valdkond, kus pealiskaudsel vaatlemisel ja faktide meelevaldsel manipuleerimisel pealkirjade ja “lugejakirjadest” paskvillide tasemel võib tõesti jääda õigustatud mulje, et kas EKRE teeb koostööd venemeelsete jõududega?

Vastastele võib siinkohal kohe nina alla hõõruda fakti, et hiljutise Euroopa Nõukogu otsus taastada Venemaa hääleõigus tehti justnimelt Lääne-Euroopa riikide survel – euroföderalistide lemmikmaskottide Macroni ja Merkeli poolt saadetud saadikute survel. Seega Le Peni Venemaa lembus Prantsusmaal ei erine kuigivõrd Macroni venemeelsusest. Miks?

Vastus on tegelikult lihtne – Prantsusmaa kui riigi huvid. Ja miks kardame meie vene kolli? Vastus on sama lihtne – Eesti kui riigi huvid.

Seega antud juhul kukub ära süüdistus, et EKRE koostöö Le Peniga teeks Eestis asuva erakonna kuidagi olemuslikumalt venemeelsemaks kui Reformierakonna tiivaripsutus Macroni jõududega. Kuid edasi jääb kestma küsimus, kuidas antud olukorras selgelt patriootlik EKRE saab ja peab määratlema koostöö Prantsusmaa ja Itaalia poliitiliste jõududega, kellede tehniliselt vägevaid sõjajõudusid ja geopoliitiliselt ohutus lokatsioonis asuvat territooriumi Venemaa ei hirmuta. Seda eriti olukorras kus näitaks võimsa Poola valitsev rahvuslik partei siiski keeldub just Vene küsimuse tõttu Lääne-Euroopa rahvuslastega ametliku koostöö tegemisest.

Välispoliitikas puudub demokraatiaülene absoluutne tõde ja ilmeksimatu retsept

Selleks ongi EKREl olemas taktikaliste käikude kõrval üldstrateegia, kuidas suhelda oma partneritega Euroopa tasandil, kellega seob palju kuid on ka vaidluskohti. Nüüd kui lugeda peavoolumeediat ja õukonnapolitolooge, siis jääb lihtsamal lugejal vahel mulje, et välispoliitikas on olemas vaid üks ainuõige retsept ning rahvusvahelistes suhetes kehtib mingi absoluutne tõde (mida siis lugupeetud etableerunud akadeemikud valdavad ja jagavad “valgete erakondade” peapoliitikutega kuskil kardinate taga).

Asja teeb pikantsemaks ka asjaolu, et antakse selgelt mõista, et see absoluutselt ainuõige välispoliitiline retsept pole muud, kui Eesti sugune väikeriik peaks aina koogutama oma imaginaarsete peremeeste – Merkeli ja Macroni poole. Igasugune vastuvaidlus, iga eriarvamusele jäämine on vale, mis rikub Eesti 100% ainuõiget välispoliitikat, mis seisneb järjekindlas alistumises.

Selline suhtumine on tegelikult olemuslikult vale. Välispoliitikas ja rahvusvahelistes suhetes ei ole olemas absoluutseid tõdesid ja garanteeritult toimivaid lahendusi. Enamgi veel – välispoliitika demokraatlikes riikides kasvab otseselt välja sisepoliitikast (vox populi!) ning välispoliitika tegijad ei saa seista puutumatul positsioonil neid lähetanud tööandja ehk rahva suhtes. Kui valimistel antakse mandaat teistsugusele sisepoliitikale, siis tihti mõjutab see ka välispoliitikat ja peabki mõjutama!

Valimistel ei ole tabuteemasid ja ükski ametnik ei saa demokraatlikus riigis väita, et rahvas ei tohi hääletada nende poolt kabinetivaikuses aetava “akadeemilise” välispoliitika vastu. Rahvas võib ja peabki tegema oma välispoliitilised valikud – läbi valimiste ja rahvahääletuste. Riigiametnikud on pelgalt rahva poolt palgatud töötajad, keda rahvalt mandaadi saanud poliitikud võivadki päevapealt vallandada, juhul kui ametnikud hakkavad oma kõrkuses töötama vastu rahva poolt heakskiidetud poliitilistele suunistele.

Samuti arvavad mugavustsoonis elavad ametnikud, kes on harjunud lihtsalt rohelist nuppu vajutama ja oma peaga mitte grammigi mõtlema, et nii saabki välispoliitikat teha, kui nõustud absoluutselt kõiges Merkeli meeskonnaga. Kui nüüd tuleb veidi kompleksem ja keerulisem välispoliitiline suunis, siis mõned ametnikud paraku enam sellega hakkama ei saa ja peavad tööga mitte hakkama saamise tõttu oma ametitest lahkuma.

Sest paljudele tänastele rotierakonna (Mart Helme poolt antud tabav nimetus Reformierakonnale – on ju orav siiski kena ja tubli loom, kõigesööja ja parasiitlik rott sümboliseerib Reformierakonna olemust tabavamalt) poolt välisministeeriumisse sisseistutatud ametnikele käib üle mõistuse vähe keerulisem välispoliitika, kus Eesti riik osade suurriikidest partnerite poliitiliste algatustega nõustub, teistega jälle mitte. Vastavalt Eesti huvidele.

Lääne-Euroopa riigid ei karda Venemaad

Eesti huvides on tugev Euroopa, Euroopa mis viimaks relvastub ise, kaitseb oma majandushuve ja samas ka mitte vähemolulise valdkonnana oma kultuuri ja traditsioone. Sellise Euroopa taassünni eest seisavadki rohkemal või vähemal määral reaalsete poliitiliste jõududena Rahvuskogu Prantsusmaal, AfD Saksamaal ja Liiga Itaalias. Need suurjõud on hakanud tegema omavahelist koostööd, ühendades kogu Euroopa rahvuslasi ühiseks võitluseks globalismi ja euroföderalistide vastu.

Kuid erinevalt euroföderalistidest (ükskõik mis nime nad ametlikult puru silma ajamiseks kannavad – sotsiaaldemokraadid või kristlikud demokraadid või liberaalid) ei ole rahvuslastel kõikehõlmavat ja levelleerivat ühist agendat igas eluvaldkonnas, alates maksundusest kuni omasooiharate alase poliitikani. See, mis rahvuslasi ühendab, on mure Euroopa kultuuri, traditsioonide ja põliseurooplaste heaolu pärast, samal ajal seades mõistuse piires prioriteediks oma rahvuse Euroopa rahvaste peres.

Rahvuslaste seas on ühine ka arusaam, et pole võimalik luua üle-euroopalist Leviaatani, mis lahendaks kõik üksikprobleemid igal maal ühise mõõdulauaga. Vastupidiselt euroföderalistidele arvavad rahvuslased, et Euroopa on tõeliselt tugev (ka konkurentsis USA ja Hiinaga) vaid siis, kui püsivad Euroopa rahvaste vahelised erinevused ja võimalus heas mõttes konkureerida ning lastakse ühisesse julgeoleku- ja majandusruumi siiski sisse küllaltki suurel määral iseotsustamisvõimalust.

Siit tulenebki, milleks EKREt ei heiduta Le Peni väidetav venelembus. Esiteks, jagab EKRE sarnaselt Prantsusmaa Rahvuskoguga põhimõtet, et Euroopa Liidu riikidel on suur iseotsustamisõigus, milliste riikidega tahetakse arendada majandus- ja kultuurisuhteid. Prantsusmaa majandusele tuleks kasuks oma toodangu Venemaale müümine, samuti lähevad Prantsusmaa majanduse rattad libedamalt veerema odaval vene gaasil ja naftal. Nii on ka prantslastel, erinevalt eestlastest, sõbralikum suhe vene (kõrg)kultuuri. Me võime karjuda ja jalgu trampida, kuid see ei muuda prantslaste rahulikku ja pigem sõbralikku suhtumist Venemaasse – Le Peni või Macroni valitsuse ajal.

Küll aga on maailmas üks võimas riik, kes on huvitatud Euroopa ja Venemaa vastastest lahkhelidest – see riik on Ameerika Ühendriigid. USA võidab lahkhelidest lausa kahel rindel – poliitiline rivaal Venemaa on vaos hoitud ning majanduslik rivaal Euroopa kiratseb, lisaks saab talle müüa oma ülemäära kallist vedelgaasi ja muid tooteid, mida päris turumajanduse tingimustes Euroopa Ameerikalt ei ostaks. Sellele on vihjanud ka Le Pen ise – kes näeb Prantsusmaad iseseisva otsustajana Venemaa ja Ühendriikide vahel.

Arvan, et Eestil on mõistlik siinkohal mitte jäägitult oma välispoliitika USAga oma Lääne-Euroopa liitlaste vastu siduda. Kasuks tuleb asjaolude aktsepteerimine, et Euroopa võimsad riigid kasvatavad oma majandust edukamalt Venemaaga kaubeldes, kuid samal ajal hoiavad nad oma tugevama sõjaväega Venemaa poliitilised ambitsioonid Euroopas vaos. Kahtlemata Le Pen ja teised suveräänse Euroopa eest võitlejad teavad ka, et suveräänne Euroopa tähendab samal ajal senisest tugevamaid Euroopa riikide endi relvajõude ja nendevahelise tehnilise koostöö parendamist (NB! Mitte euroföderalistide märga unenägu unifitseeritud Euroopa armeest, mille abil saaks Brüsseli keskvõim tanke saata omaenda “mässavate” kaitsetute liikmesriikide vastu, vaid Euroopa riikide sõjavägede omavaheline horisontaalne integreerimine).

Meil tasub usaldada Euroopa rahvuslasi ja mitte avalikult kaasa minna potentsiaalse tulevase Ühendriikide vastuseisuga nendele – eriti, kui Valgesse Majja peaks astuma järjekordne globalistlikku agendat ajav president. Seega – täna me küll toetume taktikalistel kaalutlustel rohkem president Trumpi juhitud USA-le, kui Macroni ja Junckeri juhitud Brüsselile, kuid peame samal ajal meeles hoidma, et meie kauakestev ja jätkusuutlik strateegia on pigem tugev Lääne-Euroopa – Ühendriikidest sõltumatu panganduse ja poliitilise süsteemiga! Selleks me teemegi koostööd Le Peni ja Salviniga, kes mõtlevad laias laastus samamoodi – nende unistus on laias laastus Washingtonist sõltumatu Euroopa riikide jagatud kultuuril põhinev vaba konföderatsioon ühisturuga.

Pikas perspektiivis võiks Eesti õppust võtma ka 1939 aasta kogemusest – Baltikum ei peaks lootma sõjaliselt kaugele mereriigile (Suurbritannia tollal) oma naturaalse kaitsja (tollal Saksamaa) liigse ärritamise hinnaga. Tulemuseks oli Molotovi-Ribbentropi pakti salaprotokollid, milles Saksamaa kergekäeliselt loobus oma huvidest Baltikumis, keda ta ei suutnud näha oma liitlasena. Samal ajal Suurbritannia, kellele meeldimisele Eesti välispoliitika oli üles ehitatud, ei suutnud Eesti kaitseks midagi teha – “liitlane” Eesti müüdi Stalinile hoopis maha ka nende poolt! Ärme tee sama viga tänapäeval – Venemaa tõeline ja naturaalne tasakaalustaja on ikkagi kontinendil asuv Saksamaa, mitte ookeanitagune riik. Peamine probleem siin on vaid, et tänane Saksamaa on moraalses mõttes amputeeritud – kuid lootusrikkaid märke taassünniks on! Seega – taktikaliselt Trump, strateegiliselt renessansi läbinud Euroopa.

Vene mesikäpp on propagandistide poolt kavalaks hiidkaruks puhutud

Venemaa koll on üles ehitatud suuremana kui ta tegelikult on. Euroopa riigid tasakaalustavad tavarelvastuse osas Venemaa ilma Ühendriikide abitagi ära – välja arvatud tuumarelva heidutus. Siinkohal ei tasu muidugi unustada, et Eesti üksi pole Venemaale vastane, kuid kui me oleme tugevalt seotud tugevate Euroopa riikidega, siis on selge, et Venemaal pole võimalust meie suhtes. Enamgi veel, kui Venemaa ja Euroopa riikide kaubandussuhted on tugevad, siis ei ole Venemaal kasulik “paati kõigutada” ja seda kõike rikkuda, samas kui isolatsionismi tõugatud Venemaa aga võib panustada sõjalisele lahendusele Baltimaade suhtes – kaotada pole palju.

Teine suur müüt, mida levitavad nii Ühendriikide “pistrikud” kui ka eestimaised Reformierakonna populistid, on et Venemaa olla nii võimas, et tõmbab igal pool välispoliitilisi niite ja istutab lausa lääneriikide juhtpoliitikute sisse oma agente (Trump olla Putini agent, Le Pen olla Putini agent jne.). Kui nüüd lugeja rahulikult maha istub ja mõtleb läbi Venemaa jõukuse ja vaimse võimekuse ning kogu maailma suuruse ning rikkuse tervikuna, siis ta saab ka ise aru, kui naeruväärne selline maailmapilt on.

Konspiratsiooniteooriad tuleb kõrvale visata ja arvestada ka võimalusega, et erinevatel riikidel on omad huvid ja lugu võib olla ka täiesti vastupidi – Prantsusmaa ja Itaalia kasutavad ära Venemaad omaenda poliitiliseks ja majanduslikuks tugevnemiseks. Kui me paneme kokku terve Euroopa, saame me hoopis tugevama ja võimekama ajukeskuste süsteemi, kui seda on üksik Putini režiim. Eestil oleks lihtsalt kasulik selles mosaiigis oma kaardid õigesti välja mängida, mitte pimedalt korrata Washingtoni pistrike mantraid “kõikvõimast Venemaast, kes paneb ametisse lääneriikide juhte”.

Eesti roll on jääda Venemaa suhtes ettevaatlikuks

Samas Eesti geopoliitiline positsioon, Eesti ajalugu ja Venemaa juhtide suurenenud ambitsioonid panevad meid muidugi olukorda, kus me ei saa siiski päris roosade prillidega toimetada, ignoreerides Venemaa olemasolu ja võimalikku lobitööd Euroopa pealinnades. Seetõttu ongi Eesti poliitikutel alati kohus suheldes oma Lääne-Euroopa partneritega Venemaa potentsiaalsete ambitsioonide teema üleval hoida ja igal võimalusel seda meelde tuletada. Samas sellega ei tasu minna hüsteeriliseks, samuti ei tasu nõuda Venemaale ebaõiglasi ja ebaproportsionaalseid karistusi ega rääkida labast propagandat (a la Krimmi elanikud vaevlevad Venemaa okupatsiooni all, abhaasid ihalevad kuulumist Gruusia koosseisu, Ida-Ukrainas pole venelasi vaid ainult ukrainlased jne.), kuid alati tasub mõistlikkuse piires meeles hoida Venemaa ohtlikkust. Näiteks – Krimmi puhul me ei saa rääkida rumalat juttu, nagu Krimmi elanikud tahaksid Ukraina koosseisu naasta – see teeks meie jutu ebausutavaks lapselalinaks ja kes on valetanud juba kord, selle juttu ei võeta tõsiselt ka siis, kui vene karu tõesti kord meie karjamaal möllab.

Kuid me saame alati meelde tuletada fakte, et viis kuidas Venemaa Krimmi hõivas läks vastu eelnevalt sõlmitud rahvusvaheliste lepetega ja ei olnud päris kohane ka rahvusvahelise õiguse seisukohast. Teine oluline teema on pidevalt meelde tuletada meie endi potentsiaalse viienda kolonni temaatikat – informeerida sellest partnereid ja teha kindlaks, kui kaugele on nemad valmis meid toetama potentsiaalse (Venemaa poolt õhutatud ja heakskiidetud) separatismi puhul. Tobe poliitkorrektsus ja valetamine (nii enestele kui oma partneritele) teatud Eesti kodanikkonna osa 100% lojaalsusest vabariigile ja nende valmidusest relvaga võidelda Vene emamaa vastu tuleb siinkohal kõrvale jätta. Kindlasti tuleks Lääne-Euroopa uute rahvuslike valitsustega lisaks NATO katusele ka sõlmida kahepoolseid kaitsekokkuleppeid, arendada sõjavägede koostöövõimekust potentsiaalse konflikti puhul.

EKRE välispoliitika on teistest paremini valmistunud tulevaks reaalsuseks

Kuid kõik see ei saa tähendada, nagu ka eespool kirjutasin, et pisikestel Ida-Euroopa piiririikidel oleks õigus nõuda Saksamaalt, Itaalialt, Prantsusmaalt ja teistelt igasuguse Venemaaga koostöö lõpetamist. Me peame olema valmis muutusteks Lääne-Euroopa välispoliitikas. Selles olukorras võibki olla parim retsept EKRE Euroopa partnerite suunaline joon, kus me hoiame eraldi laual ühelt poolt koostöö rahvuslastega Brüsseli bürokraatia vastasel võitlusel, koostöö Euroopa kultuurilise taassünni eest ning koostöö massiimmigratsiooni vastu ning teisalt jätame teisele lauale ka teravdatud probleemitõstatuse Venemaa ambitsioonidest Ida-Euroopas. Peaasi, et ühe laua küsimused ei hakkaks segama koostööd teise laua küsimuste lahendamisel.

Tülliminek teiste Euroopa rahvuslike jõududega, Poola rahvusliku valitsuspartei eeskujul, pole perspektiivikas lahendus ja laseb ühist agendat ajavatel globalistidel tõhusamini Euroopa rahvusriikide hävitamise poliitikat ellu viia, purustades enda vaenlasi ükshaaval. Samal ajal ei lase me ennast häirida Lääne-Euroopa kaubandussuhetest Venemaaga, proovides sealt ka ise kasu saada (suurenev majanduskasv Lääne-Euroopas tähendab ka suurenenud majanduslikke võimalusi eesti ettevõtetele). See ei tähenda, et me ei võiks ise riigina jääda ettevaatlikumale positsioonile otseste majanduskontaktide taastamise osas Venemaaga. Vahest ongi kavalam Venemaaga kaubelda läbi Lääne-Euroopa vahenduse – mis vähendab Venemaa võimalusi meid poliitiliselt mõjutada majandussidemete kaudu.

Eelpool kirjeldatud poliitilise joone hoidmine õigustab end seda enam, kuna me näeme, et ka “valged jõud” on hädas oma Lääne-Euroopa poliitiliste partneritega (Macron, Merkel, Löfven), kes täpselt samamoodi on hakanud taastama majanduslikku ja poliitilist koostööd Moskvaga. Kuid erinevalt EKREst tundub neil puuduvat positiivne stsenaarium olukorras, kui Lääne-Euroopa koostöö Venemaaga taastatakse – Venemaa suunas aastakümneid kultiveeritud ülepaisutatud vahkviha on Reformierakonda siinkohal tupikusse mängimas.

Sulu vahele kinni jäänud sea moodi kisamine võib meid hoopis panna partnerite silmis olukorda, kus nad peavad tegema valikuid ja need valikud võidakse teha meie kahjuks. Seda eriti, kui me läheneme oma sõpradele suhtumisega “tehke kõik nagu me tahame või kohe on tüli majas!”. Me ei peaks Venemaa suhtes hüsteerias olema – tänase Venemaa suhteline võimsus Euroopa vastu ei ole võrreldav Stalini aegse üdini militariseeritud riigi ohtlikkuse ja võimekusega.

Me peaksime suhtuma rahulikumalt Lääne-Euroopa rahvuslaste tahtesse Venemaaga mõistlikku poliitikat ajada – neil on olemas sõjaline tagatis selleks ja parem oleme siis ise kaasatud Lääne-Euroopa partneritega samale poole lauda, mitte laua alla. Kas ei oleks kavalam õppida Venemaa poliitika osas Soomelt – riik suhtub poliitiliselt Venemaasse rahulikult, kaubandus õitseb. Kuid relvad – Soomel on Eestiga võrreldes ka suhtelisel skaalal palju võimekam armee, absoluutsest skaalast rääkimata – on valmis. Igaks juhuks.

Kommentaarid