Kaspar Arro: peaminister Jüri Ratas peab personalipoliitika osas aru saama, et ametkondliku toiduahela igat mutrikest ei saa lõpmatult päästa

Arvamus,
- Updated
©Erakogu
Kaspar Arro soovitab koalitsiooni kooshoidmisega kõigil võimuerakondadel vaeva näha.

Uute uudiste kaasautor Kaspar Arro arutleb selle üle, miks ja kuidas oleks praegu vaja koalitsiooni kindlasti koos hoida.

“Ei saa salata, et seis pole EKRE ja tema valijaskonna jaoks eriti kerge. Valimistel saavutati 19 kohaga korralik tulemus, ehkki võib vaid spekuleerida, mitu kohta röövis veel paremast tulemuse saavutamisest ajakirjanduse koordineeritud rünnak erakonna vastu. Ajakirjanduse marutuli erakonna vastu ei vaibunud ka peale valimisi, mis selgelt röövis erakonnalt võimaluse saata Euroopa euroskeptikuid Jaak Madissoni kõrval toetama teinegi saadik.

EKREt pole rünnanud ajakirjandus üksi – peale opositsiooniparteide on asunud teisel rindel erakonna ja tema poliitika vastu toimetama ametnikkonna “maffia”. See maffia pole küll nii selgelt ühene organiseeritud grupp nagu näiteks Reformierakond poliitilise parteina ise. Ametnikkonna “maffia” koosneb pigem nagu “perekondadest”, kus erinevatel “ristiisadel” on oma rühmitused.

Esimene ja võimsaim toiduahel on muidugi 17 aasta jooksul hoolega Reformierakonna poolt loodud süsteem, mille peost sööb teri ka EKRE vastase  sõja seni ühe edukaima lahinguga maha saanud Illar Lemetti. Kuid alahinnata ei tasu ka ülikoolide korporatiivse maailma kasvulava pealt tekkinud ametnike klanni. Mõnes ministeeriumis on viimane olulisim “perekond”, mis on kaitstud ka poliitilise katuse poolt (lugeja mõistatagu mis ministeerium ja mis minister).

Omavahel tehakse “perekondade” vahel EKRE vastases sõjas muidugi koostööd, vahetatakse informatsiooni ja üheskoos pannakse kokku ka tänase valitsuse vastu järgmiseid “pirukaid”. Maffia eri klannidel on oma toiduahelad, värvatakse erinevast tutvusringkonnast, kuid vaenlane on ühine – Augeiase tallid puhastada lubanud erakond. Siinkirjutajal on teada suvel antud lubadus jõuludeks tänane valitsus kukutada.

Ametnike maffia koos oligarhide käpa all oleva ajakirjandusega on rünnanud EKREt alguses valimatult, nüüd aga katsutakse fokusseeritult tulistada täppi. Eelnevalt kukutati väliskaubandusminister Kert Kingo, täpsuslaskudega, nimetades “valetamiseks” viimase tahtmatust jagada oma nõunikuga seotud detaile vaenuliku ajakirjanduse ja kuritahtlikult käituva opositsiooniga ning puhudes sellest “valest” välja suure “kuriteo”. Paraku otsustas EKRE juhtkond Kingo kiirelt ohverdada, kuid see ei aidanud ettearvatult tundigi kauem meediarahu saavutada – järgmine märklaud võeti allaandmisest innustust saanuna päevagi ootamata ette. Verekoerad saavad ohvri nõrkust tunnetades alati ainult indu juurde, mitte kunagi ei rahuneta jälitatava nõrkust tunnetades.

Ajakirjanikke juhivad peamiselt kaks oligarhi – Ekspress Meedia gruppi Hans H. Luik ning Postimehe gruppi Margus Linnamäe. Paljud ekrelased lähevad paraku eriti põlema ERR-i rünnates, kuid see on destruktiivne taktika, mis lõhub tegelikult viimast senini enam-vähem objektiivset ajakirjandustööd tegevat (Äripäeva gruppi kui spetsiifiliselt majandusteemadele keskenduvat ma praegu ei arvestanud) meediamaja. Tõsi, ERR-is on indiviidi tasandil palju tegijaid, kes EKREt käsitledes lähevad tasakaalu tsentrist välja. Kuid süstemaatilist lausvaletamist ja demagoogiat ERR-ist organisatsiooni tasandil ei tule.

Küll aga on organiseeritud ja sihipärane tegevus eraomanike käes olevates meediamajades, nn. “baaskonsensus”. Kui Luik on otsustanud saba ja sarvedega panustada Reformierakonna tagasituleku peale (võime vaid spekuleerida, milliste magusate kinnisvaradiilidega meest selle ülesande õnnestumisel premeeritakse), siis huvitavad ja lõpuni väljamängimata arengud toimuvad Linnamäe omandis. Nimelt peatas ju koalitsioon viimaks üksmeelselt apteegireformi, kuid samas Linnamäe võimalik vastužest purustati liberaalsete ajakirjanike ühise streigiga, kes tahtsid jätkata ja pigem süvendada EKRE vastast laimamist ja demagoogiat. Kuidas see olukord laheneb, seda näitab lähitulevik, kuna ega Linnamäe asjata ei pea üleval kallist tööriista, mis jooksvate kuludena toovad aastas miljonite eurode suurust miinust. Kasum peab tulema mujalt ja “alamakstud ajakirjanikud” seda tuksi keerata ei saa.

Siinkohal ongi aga huvitav, mis mängu mängib Keskerakond ja Jüri Ratase lähim meeskond? Arvata võib, et Ratas tahab üle võtta ametnikkonna toiduahela juhi rolli, meelitades käilakujusid Reformierakonna leerist üle tulema ja Keskerakonna valitsust toetama. Muidugi Ratas peab teama, et mäng on pikk ja selleks on vaja aastaid võimul olla, et pragmaatilised ametnikud (kes täna on pigem kindlad, et praegune valitsus on vilgatus enne Reformierakonna naasmist järgnevateks aastakümneteks) leivaisa vahetaks.

Ratas on viskunud mitmeid kordi verbaalselt toiduahela kaitsele, mainides, et (rahva poolt valitud) poliitikud ametnikkonda puudutada ei tohi. Varjatud sõnum aga on olnud, et ei tohi puudutada ilma tema lõpliku heakskiiduta. Nii näiteks näitas Ratas selgelt, kes on toiduahela saatuse tegelik otsustaja, kui siseminister Mart Helme sunniti leppima Elmar Vaheri isiku jätkamisega politseiameti peadirektori kohal.

On selge, et sellises olukorras, kus EKRE ministritel ei lubata sisulise tegevusega jõuliselt edasi liikuda ega teha muudatusi personalipoliitikas, et murda itaalia streik ja ametnike vastutöötamine, on erakonnal kaalutlemise koht – millised on praeguse koalitsiooniga jätkamise plussid, millised miinused.

Peamine murekoht  täna valitsusvastutusest loobumisel on seotud Reformierakonna tagasitulekuga. Ühest küljest saaks EKRE praegu halvast mängust loobumisel ette valmistada senisest võimsamat tulekut 2023. Olen veendunud, et kui järgmiste valimiste eel esile tõsta Eesti kõige põletavamad sotsiaalsed teemad (töökohtade kaotamine võõrtööjõule, palgavaesus, sotsiaalne tõrjutus) ja teha need oma südameasjaks, oleks täiesti reaalne totaalne valimisvõit. Sellisel juhul saaks peaministriparteina ning vajadusel vihaste peaministrit toetavate rahvahulkade tagatisel murda kõik blokaadid, milled kavalad skeemimeistrid on seadustesse kirjutanud ja mida ringkaitsega kaitstakse.

Kuid seda perspektiivi ohustab EKRE koalitsiooni hülgamisest paratamatult tulenev Reformierakonna tagasitulek valitsusse ja tõenäoliselt peaministriparteina. Kuna Reformierakonnal on sellisel juhul korraliste valimisteni aega võimu konsolideerida lausa kolm aastat, siis on enam kui tõenäoline, et võimukartell seekord enam käed rüpes ei istu. Palavikuliselt valmistatakse ette umbkaitset igasuguse uue jõu kerkimise vastu järgnevatel valimistel – nii juristide, salapolitsei kui ka ajakirjanduse lõpliku suukorvistamise abil.

Seekord pole enam naljamäng. Inimesed hakkavad müstiliselt ennast tapma ja muidu kaduma (Aasmäe ja Rehe olid esimesed tulevikutrendide kuulutajad), inimeste Eestiga seotud pangaarvetelt hakkavad kaduma nende elusäästud, kahtlased telefonikõned hoiatavad poliitilisi aktiviste ja soovitavad neil tegeleda pigem oma isikliku elu kordaloomisega, mitte riskeerima enda ja pereliikmete heaoluga.  Ajakirjanduski hoiatab profaanidel nina segamast professionaalide valitsemisse. Reformierakond tuleb tagasi vaid selleks, et tsementeerida oma võim järgnevateks aastakümneteks, minnes täpselt nii kaugele kui Euroopa Liidu liikmeks oleks seda veel võimaldab. Kristen Michal vahetab oma valge kampsuni musta vastu välja, kuna seekord ta ei pea enam ajakirjandust veenma – ajakirjandus on niigi tema sõprade oma.

Selleks tundubki antud olukorras mõistlik koalitsioonis jätkata, et ära hoida potentsiaalset katastroofi Eestile. Kuid see ei tähenda, et peaksime istuma koalitsioonis resigneerunult, hirmunult ja kõrvad ludus. Peame teadma enda kohta – kuigi Ratas on peaminister ja Keskerakonna mandaat on mõnevõrra suurem kui EKRE oma, on lõppude lõpuks ka Ratasel oluline hoida Reformierakond võimuhoobade juurest nii kaugel kui vähegi võimalik. Sellelt jagatud vastutustunde pealt Eesti riigi ees on võimalik ehk Jüri Ratase ja tema meeskonnaga parematele kokkulepetele jõuda ning jagada senisest paremini ära vastutuse piirid.

Ratas peab aru saama, et EKRE juhtkond ei saa lõpmatult oma liikmetele ja valijatele ära selgitada tema toiduahela päästmisele suunatud (või vähemalt sellisena tunduvat) personalipoliitikat. Kuskil peab ka tema järele andma – miks mitte just seal, kus oleks nagu lubatud EKRE-le koalitsioonileppe kohaselt oma valimislubadusi ellu viia. Lõppude lõpuks, koalitsioonileping sai üldjoontes hea ja on suunatud Eesti elu lappimisele peale Reformierakonna laastamisaastaid – miks seda siis täita poole vinnaga?

Usun, et Jüri Ratas on mõistlik inimene ja järgmistel kordadel suhtub kriitilisemalt Luige meediamaja tekitatud ning ametnike maffiaga kokkumängitud kärasse ning ei kiirusta toiduahela iga mutrikese kaitsele. See, et ajakirjandus ja maffia võtavad nüüd, kus Järvik on ametist kangutatud, järgmise ohvri, on enam kui selge.

Teisalt, selleks peame enda kuulamist nõudma ka meie, ei saa ülemäära tagasihoidlikuks jääda. Tõsi, kas iga üksikasja peab arutama ajakirjanduse vahendusel. Selleks on võimalik, et ka siinkirjutaja ei tea mõndagi olulist fakti koalitsioonipartnerite omavahelise suhtlusformaadi kohta. EKRE valija usaldab oma erakonna juhtkonda, kui ta saab enese jaoks kindlust, et juhtkonnal on siiski strateegia toiduahelate murdmiseks olemas ja seda ka järgitakse mugavustsooni laskumise asemel. Millest aga ei saa loomulikult iga detailini avalikult rääkida.

Rängalt eksinud või kahtlasi rahatehinguid teinud ametnikke ja ministreid peabki vallandama. Kuid meedia valede ja desinformatsioonikampaania põhjal ei tohiks nüüdsest enam ühtegi ministrit ohverdada. Saab vaid loota, et Järvik oli viimane minister, kes langes maffia konspiratsiooni tulemusena.”

(Uute Uudiste toimetus pole autoriga nõus väite puhul “süstemaatilist lausvaletamist ja demagoogiat ERR-ist organisatsiooni tasandil ei tule”. Meie kogemused ütlevad vastupidist.)

Kommentaarid

Lisa kommentaar:

Your email address will not be published.

Mobile Sliding Menu

Uute Uudiste väljaandja on Eesti Konservatiivne Rahvaerakond. Uued Uudised peavad oluliseks sõnavabadust. See tähendab, et Uutes Uudistes avaldatud seisukohad ei pruugi ühtida Eesti Konservatiivse Rahvaerakonna seisukohtadega.
Kontakt: info@uueduudised.ee | Kasutamistingimused