Keele väärtuse määrab ära mitte kohandumisvõime, vaid oskus säilitada võimalikult palju juba varem omandatud rikkust

Eesti keele kaitsmist ei saa mingil juhul jätta “avatuse” hoolde. Pilt on illustratiivne.

Eesti keel on ohus ja mistahes jutud selle ebatõenäolisusest on mõeldud asja halvendama.

Eestis levitatakse väga elavalt väited, et meie keele ja kultuuriga olevat kõik korras. Tegelikult aga püütakse seda pidevalt lahjendamise ja “vabaks laskmisega” kiiremini hukutada, nagu ka president Kaljulaid väitega, et eestlane võib olla igaüks – see igaüks toob paratamatult kaasa süveneva võõrapärasuse. Rääkimata sellest, et miljonirahvas lihtsalt on kaasaegsetes protsessides ülitugeva assimilatsioonisurve all.

Esmaspäeval täiendas seda uinutavat demagoogiat üks imelikumaid tegelasi Eestimaal, mingi pseudoinimõiguslane ja vasakäärmuslane ühes isikus Kari Käsper, kes väitis nimeseaduse kohta järgmist:

“…eelnõu seletuskirjas on põhjendamatud väited, nagu Eestis peaks järjest enam mõtlema oma rahvusliku identiteedi kaitsmisele, sest liigume tasapisi eesti keelest ja nimetraditsioonist kaugemale. /…/ …pole väidete põhjendamiseks toodud ühtegi uuringut ega muud asjaolu, mis näitaks, et avatud maailm on oht eesti keelele ja nimetraditsioonile või et tänane olukord on võrreldav sellega, mis oli 1990-ndate alguses,” tõdes Käsper.

Käsper esindab siin lisaks neomarksismile ka uuringukultust, mida teeksid mingid marksistliku ülikooli sotsioloogiateadlased ja mis tõestaks, et eesti keelega on kõik korras.

Kui ma viimati sel teemal sõna võtsin, tõttasid samuti mitu teadlast oma uuringutele toetudes väitma, et minu jutt on jama – nemad, kõrgharidusega teadlased teadvat paremini. Jutt käis sellest, et grammatikareegleid ei tohiks kergekäeliselt lihtsustada, keelt võõrlaenudega massiliselt risustada ega tema puhtust rikkuda.

Eesti keel pole ohus ainult kõnelejate arvu vähenemise tõttu, vaid ka seetõttu, et väheneb (sageli objektiivsetel põhjustel) tema sõnaline ja väljenduslik rikkus.

Võtame konkreetse igapäevajutu. Kui paljud noortest teavad veel, et “Hauka ubinat!” tähendab “Hammusta õuna!”? Kui paljud teavad veel sõnu “pesueht”, “hame”, “pilbas”, “peni”, “kaelkoogud” või “kaaren”? Või mida tähendab õitsil käimine, heina üleslöömine, vikati luiskamine, talvetee või seasulg? See-eest aga teavad nad, mis on innovatsioon, diip, taristu, struktureerimine ja kõik need teised uued sõnad.

Hea nali on ERR-i artikkel “Eesti keel uues kuues: Eesti keele sõnaraamat 2018”, mis annab väga hästi edasi emakeele arenguid: “Vahepealse aja jooksul on leksikograafia tugevasti suunda muutnud, liikudes paberilt elektrooniliseks, introspektiivsest empiiriliseks, käsitsi koostamisest (pool)automaatseks korpuspõhiseks koostamiseks, normatiivsest kirjeldavaks, inimloetavast masinloetavaks jm (Tavast jt 2018). /…/ EKI morfoloogilisest andmebaasist tuleb kogu sõnamuutmisinfo (koos morfofonoloogilise transkriptsiooniga). Kollokatsioonisõnastikust (Kallas jt 2015) tulevad naabersõnad (kollokatsioonid).”

Kas pole ilusasti selges puhtas eesti keeles edasi antud muutused, mis meie emakeelde tulevad? Vanemad inimesed kukuks sellise selgituse esimeste sõnade juures pikali…

Üks asi, millega eesti keel lähiajal vaesemaks jääb, on rahvalike ütluste kadumine, sest nii lihtsalt enam öelda – näiteks “läks rettu”, “jäi tõvevoodile” või “sai asjaga maha”. Teiseks kaovad käibelt kõik need sõnad, mida kasutati taluühiskonnas, sest külimittu ja lambakääre enam ei kasuta – siis kaob ka sõna mõte.

Paljud viitavad kohe sellele, et keel ju areneb, kaasaegsed mõisted lisanduvad ja muutused on paratamatud. Aga kui me asendame oma keelerikkuse kantseliitlike tehniliste mõistetega ning lihtsustame keelereegleid, siis me kaotame suure osa meile pärandatud kultuurist. Tulevikus räägime mingit pidžin-keelt, eriti, kui lisanduvad Kaljulaidi “keelerikastavad” mustanahalised ja venekeelsed “eestlased”, vana eesti keel aga sureb. Paljudel on sellest muidugi täiesti ükspuha.

Veel üks tähelepanek noorte juurest – neil kaob kiiresti sõnaoskus, muutudes üha primitiivsemaks. Noored kasutavad üha vähem oma emakeele rikkust, piirdudes kindlate väljenditega, mis on kasutusel tehismaailmas ehk internetikeskkonnas. Juba praegu võib näha, et rääkides “põlislaantes uitavatest sutedest, keda taat rabapõndakul silmas”, siis ei saa mõni noor üldse aru, millest jutt käib. Küll aga saab ta aru kui äppidest, häšštagidest, podkästidest ja nii edasi. Samas on nende jutus ka ohtralt parasiitsõnu, mis rikuvad eesti keele puhtust – üldlevinud on “nagu” kasutamine igasuguses kontekstis.

Paljud räägivad ka keele puhul avatusest, aga kõiksugused avatused on alati halvasti lõppenud. Eesti luteri kirik rääkis avatusest geidele ja pagulastele ja keegi seal enam ei käi. Mart Laar tegi 1990. aastatel peaministrina avatud turumajanduse ja teiste riikide odavamad tooted tõrjusid meie omad välja ning viisid põllumajanduse allakäiguni.

Kõigile võõrmõjudele avatud keelest saab mingi segu võõrlaenudest, mis tänasel üleilmastuval ajastul tulevad keelde kümneid kordi kiiremini kui Jakob Hurda ajal, mil oli aega neid omaks võtta. Kui sinna lisandub ohtralt tehnilise taustaga mõisteid nagu seda pakub netikeskkond, siis tekibki tehiskeel, millel pole taludeaegse eesti keelega midagi ühist. Aga hoida on vaja just toda iidsemat varianti, sest see kaasaegne tuleb ise ega vaja kaitset – ta “areneb” iseseisvalt. Me ei pea kaitsma keelt, milles minnakse göörlfrendiga tripile, vaid keelt, milles sõidetakse kallimaga (pruudiga) reisile.

Praegu me justkui tooksime tuppa tänapäevase uhke puitlaastplaadist mööbli, mida on ilus vaadata ja mis on praktiline, ning viskame välja vana esiisade täispuidust nikerdatud mööbli.

Ei tahaks, et keegi arvaks, nagu sooviks ma tardunud arhailist eesti keelt. Ma lihtsalt tahan, et hoiaksime seda, mis on hoidmist väärt ja tõrjuks seda, mis võib eesti keele rikkuse hävitada. Mingil juhul ei sooviks avatust, mis laseb kõigel oma teed minna, ega läbimõtlemata uuenduste sisseviimist ainult uuenduste pärast. Iga juhtumi  korral, kus kõneks on keelemuutused, tuleks esmalt küsida: kas seda ikka on vaja?

Kordan veel, keegi ei sunni meid oma emakeelt kaitsma. Me võime minna ka avatuse teed – asi ongi vaid selles, millist keelt me hoida tahame. Kõige suurem oht aga on selles, kui me hakkame ise arvama, et keelt tuleb maailmaga kaasas käimiseks muutma hakata ja et vana keelekasutus on tarbetu igand.

Kõik maailma keeled on kogu inimkonna väärtus, sest need näitavad meie erilisust. Eesti keelt räägitakse veel vaid sellel väikesel maalapil Läänemere ääres ja peale meie endi seda keelt keegi ei kaitse – teised ei saagi seda teha. Ja keele väärtuse määrab ära – pange tähele – mitte kohastumine massikultuuri mõjudega, vaid see, mida rohkem on temas algset päritolu ehk aegadega omandatud rikkusi.

Kommentaarid