16.12.2018
Euroopa vasakliberaalne tulevik.
Paljud teavad sotsiaalmeediast vaatlejat nimega Roosa Udu. Sel korral võtab ta sõna rändepakti teemal ja väga õigesti.
“Viimasel ajal räägitakse meile palju paratamatusest, otsekui oleksime sisenemas mingisse fatalismi ajastusse. Kümned miljonid inimesed on maailmas liikvele läinud ning et nad ka meie maale jõuavad, olevat paratamatus, mille vastu pole mõtet võidelda. Tuleb lihtsalt leppida uue reaalsusega, sest kusagil on meie jaoks juba kvoodid valmis seatud ja kontrollarvud ette antud. Justkui moslemite traditsiooniline sundabielu, kus lapspruut peab leppima kokkulepetega, mis üle tema pea on korraldatud.
Kuidas küll on üks iseseisev riik muutumas objektiks, kellel oma otsustusvõime kas päriselt puudub või siis ei pea ta millegipärast võimalikuks seda kasutada? Ja et pärssida oma tahe juba eos, surutakse kõikidele riikidele jõuga peale rändepakt, millega need riigid kohustuvad pühenduma migratsiooni edendamisele üle terve ilma.
Sama jõuliselt nagu ÜRO kõrged ametnikud, tegutsevad ka meie omad poliitikud teatud erakondadest. Kuidas on juhtunud, et üks ideoloogia suudab end sedavõrd kehtestada, et surub ühiskonnale peale lausa enesehävituslikku poliitikat?
Inimeste muredele ja hirmudele vaadatakse läbi sõrmede – kuigi need on igati põhjendatud. Ei ela me ju suletud maailmas. Teave elust avatud migratsioonipoliitikaga riikides on jõudnud ka meieni. Kuigi sellest eelistatakse vaikida või salatakse koguni maha, saab üha selgemaks, milliste soovimatute tagajärgedeni viib vasakliberaalse ideoloogia rakendumine tegelikkuses.
„See on vaid hirm, mis inimesed sallimatuks muudab!“ püüavad migratsiooniedendajad asja pisendada, otsekui oleks hirm mida tühist ja tähtsusetut. See olevat vaid mingi suuresilmne eelarvamus, millest vabanemiseks tuleb lihtsalt silmad kinni pigistada. Sisuliselt tähendab see aga probleemi eiramist, sest põhjust õigustatud hirmu tunda on küll ja küll.
Kui Strassbourgis toimus järjekordne „jõulurünnak“, ei osanud siseminister Katri Raik targemat öelda kui et “põhjendamatu hirmu ja võõraviha tekitamine on vastutustundetu“. Reaalsed inimesed surevad reaalse terroristi käe läbi (paar aastat tagasi oli Nice’i rünnakuohvrite seas ka kaks inimest Eestist), aga katkine grammofoniplaat ei oska muud öelda kui – teie hirm on põhjendamatu!
Minu arvates ei suuda aga siseminister oma sõnu põhjendada. „Me peame tegelema põhjustega, miks inimesed radikaliseeruvad,“ kuulutab ta. Sellisel juhul võiks ta alustada loeteluga nendest põhjustest. Kuid kas kujutab keegi ette, et ta suudaks tulla välja mõttega, et islami levik on see, mis inimesi radikaliseerib, muutes nad islamiterroristideks, kes tapavad Allahit ülistades? Ja kuidas kavatseb siseminister selle põhjusega „tegeleda“? Hakkab mošeesid sulgema? Või on Raikil veel muid põhjuseid välja käia?
Pruugib vaid heita pilk sellele, mis toimub niinimetatud sallivusriikides. Miks peaksime sedasama ka siia, Eestisse, tahtma? Vaid sellepärast, et teatud ideoloogia seda meile peale surub? Asi on paraku liiga tõsine, et lihtsalt käega lüüa ja järele anda: tehke mis tahate! Praegune minnalaskmine muudaks meie kõikide elu, meie lapsed ja lapselapsed saaksid elama hoopis teistsuguses Eestis.
Eile oli meil juttu sellest, kuidas lämmatati arutelu kõige lihtsama küsimuse ümber – kas lubada avalikus ruumis burka kandmist. See oli tüüpiline näide sellest, kuidas sallivuse teerull sõidab igasugusest juba eos üle igasugusest katsest piirid eelnevalt maha märkida. Ei mingeid reegleid, las tulijad kehtestavad end ise, kuidas paremaks peavad.
Muidugi ei lahendaks burkakeeld kaugeltki kõiki neid probleeme, millega läänepoolsed Euroopa riigid praegu püsti hädas on. Kui sul aga ei lasta teha esimestki sammu, siis ei liigu sa kokkuvõttes mitte kuhugi. Meil isegi ei arutleta selle üle, milliseid reegleid tuleks kehtestada. Kui aga mõni arglik katse selles suunas tehaksegi, vastatakse sellele avalike mõnitustega kõige kõrgemal tasemel.
Igaühele on ju selge, et burka moodustab vaid jäämäe veepealse osa. Reguleerimist vajavad ka väga paljud teised küsimused. Kas ja kuidas keelata sundabielud, mismoodi võidelda naiste ümberlõikamise vastu? Milliseid probleeme tekitab meie ühiskonnas moslemite mitmenaisepidamise traditsioon?
Aga aumõrvad, mis siin seni päris tundmatud on? Kui aga mõnes mošees hakkavad ilmnema radikaliseerumise ja šariaadiseaduste propageerimise märgid, kas ollakse valmis sellele reageerima? Või annab usuvabadus kui euroopalik väärtus fundamentalistidele vabad käed radikaliseerumiseks, ilma et meil oleks mingit õigust sekkuda?
Ilmselt valmistatakse meil ette Rootsi stsenaariumit – lubada ühel platsil mängu erinevate reeglite järgi. See oleks sama hea, kui lasta kokku jalgpallurid ja võrkpallurid. Ühed on nördinud, et teised puudutavad palli käega, teised aga imestavad, et vastased võivad vabalt nende väljakupoolele tulla.
Spordis ei saa läbi ilma kokkulepitud reegliteta. Nii võiks olla ka elus, et enne määrame, mis mängu me mängida tahame ja milliseid vahendeid kasutada võime, aga pärast arutame, mis mäng meil tegelikult välja kukkus ja kes reegleid rikkus. Ent nüüd oleme sattunud olukorda, kus igaüks tegutseb oma reeglite järgi. See aga tähendab, et iga ühiskonnaliige rikub reegleid, sest igaüks, kes peab kinni oma reeglitest, rikub sellega teiste omi.
Ebakindel ühiskond, mida me oma kontrollimata usaldusega oleme sel kombel tekitamas, tähendab elukorraldust, või õigemini – korraldamatust, kus vastuolud ületavad harmooniat. See on täis vastuolude pinget, mille leevendamine on aga pikk ja raske protsess. Ei maksa imestada, kui mõned löövad sellises olukorras igasugustele reeglitele käega. Tulemuseks on anarhia ja kaos.
Reegleid, milles tuleks eelnevalt kokku leppida, on aga ohtrasti, rohkem kui oskame arvatagi. Mõni võib esmapilgul tunduda tühine, aga tihti võivad ka väikesed arusaamatused saada suurte erimeelsuste põhjuseks. Eesti reaalsuse asendamine moslemite reaalsusega või nende võrdsele alusele seadmine võib tekitada pingeid pea igal sammul, ka kõige ootamatumates kohtades.
Kas lubada loomade tapmist eriti piinaval viisil, nagu moslemite kombed seda ette näevad? Kas need loomakaitsjad, kes selle barbaarse kombe vastu välja söandavad astuda, kuulutatakse rassistideks ja islamofoobideks? Nii mõneski lääneriigis on tekitanud probleeme see, et moslemid on asunud mürgitama koeri, kes nende meelest on ebapuhtad olendid. Vahest tahaksid meie inimesed juba ette teada, kas ja kui karmilt seadus nende neljajalgsete sõprade kaitseks välja astub? Või saab koerte tapmisest uus reaalsus, millega peab leppima?
Omaette küsimus on muidugi terrorism. Küllap mõistab igaüks, et migrantide saabumine terroriohtu ei vähenda, vaid suurendab. Praegu tuleb aga leppida vaid lapsiku lohutusega, et kõik moslemid ei ole terroristid. Muidugi ei ole, aga see ei tähenda ju seda, nagu poleks terrorismi olemas. Mida rohkem moslemeid meie maal end sisse seab, seda suuremaks kasvab siin ka islamiterrorismi oht, seda ei saa keegi eitada. – Või ei tohigi enam kasutada sõnapaari “meie maa”, vahest riivab see jälle kellegi tundeid?
Me elame siin, oma maal, oma harjumuspärases ühiskonnas otsekui tasakaalustatud ökosüsteemis. Me ei taha, et meid ära aetaks või ohustataks; me võime küll oma ökosüsteemi muutustega kohaneda ja häiringute järel selle terviklikkust taastada, aga me ei lepi, et seda tahetakse õhku lasta või maha põletada. Ent asi liigub sinnapoole, et varsti jõuame taolisse üksteisemõistmise puudusse, mida võiks nimetada juba mõistmatuse poolkõrbeks. Siis piisab vaid sädemest, et põlenguni jõuda.
Kui meie meedia ja meie arvamusliidrid ajavad jõuliselt sellist poliitikat, mis vähendab ühiskonna stabiilsust ja turvalisust, siis ei tasu loota, et see laia toetust leiaks. Pigem võib praegust olukorda nimetada vähemuse vägivallaks enamuse kallal. Oma ideoloogia kõrgemale tõstmine ühiskonnas valitsevatest meeleoludest ja tõekspidamistest ei saa aga lõppeda heaga. Sotside eriti võitluslikku hoiakut nähes peab tõdema, et ilmselt ei hooli nad sellest ja on valmis ka halba valla päästma, andmata endale aru, mida see endaga kaasa toob.
Ma ei tea, kas enam on võimalik astuda sammukest tagasi, et kõik need asjad omavahel selgeks rääkida, või on juba hilja, lõhe ühiskonnas on liiga laiaks venitatud. Pealesunnitud vaidlus teemal, kes on rassist, kes aga õilishing, tähendab sisuliselt igasugusest otsustusõigusest loobumist. Sündmustel lastakse lihtsalt kulutulena levida, ilma et me toimuva suhtes seisukohtagi oleksime suutnud võtta, abinõude väljatöötamisest rääkimata.
Kas me sellist püssi põõsasse viskamist ikka tahame?”