Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kenno Põltsam: surm siin või Siberis

18.10.2022
Eestlased on Kalevipoja-usku ehk talumehemõistusega. Pilt on illustratiivne.
© UU

Väljend “Surm siin või Siberis” lasti käibele metsavendade ning nendega koostööd teinud kaasmaalaste poolt. Selles väljendub vabatmehe vaim, surma võitnud inimene, kellel pole piisavalt intelligentsust, et kohaneda uue peremehega ning võtta vastu pakutavad hüved. Üks nendest oli minu vanavanaisa, kes polnud metsavend, aga sõdis vabatahtlikuna saksa mundris, millele järgnes 10 aastat vangistust Venemaa avarustes. Kuid sellegipoolest õnnestus maamehel saada omale talu koos maalapiga, ajal, mida tuntakse Hruštšovi sulana. Ehk, vastuhakk võõrvõimule ei tähenda veel et sinu käsi tulevikus viletsemalt käib, kui mõne kaasajooksiku oma.

Võiks ju eeldada, et eestlase käsi käib hästi, kuna 800 aasta jooksul on teenitud viiteteist poliitilist võimu, kelle kaasabil oleme suure rikkuse kokku ajanud, kuid tulemus on vastupidine: kui sa pole omal maal peremees siis jääb sulle vaid pisku. Teleseriaal “Litsid” andis mõista, milline on kaasajooksikust eestlane: vaheta ainult bordellis nimega Eesti, sildid ära ning show läheb edasi. Kõik on müüdav!

Kaasajooksikute õnnetuseks on alati olnud ka eestlane, kellel on teine mentaalsus, kes pole nõus vahetama vana viletsust uue viletsuse vastu, vaid tahab end vabaks võidelda. Vaid vähesed on nõus ka kõige viletsamate tingimuste korral oma pea pakule panema, kuid milline peab olema riik, et rahva enamus tahab mitte kaugel näiva Eesti Vabariigi eest välja astuda, vaid kaitsta oma au ning materiaalset rikkust ja koos sellega kaitsta riikliku sootsiumi.

Meile vaatab vastu kaks täiesti erinevat maailmalähenemist: esimesest tunneme üldnimetusega – sotsialism. Selle soov muuta ühiskondliku korda, on ajendatud vajadusest kontrollida; on võimatu kehtestada kontroll inimeste üle sellega, mis juba ON kehtiv arhailisest ajast peale, seega tuleb hävitada klassikaline maailm ning ehitada uus. Muidugi on see UUS, mida taotletakse, puhtalt materialistlik – kuid veidral kombel on see uus, mida ehitatakse, mateeriat kärpiv ning rikkust ümberjagav.

Kõik algas ju kenasti: eelmisel sajandil tekitati inimesele füsioloogiline hullumeelsus, ta arvas et on on lõpuks vaba Traditsiooni poolt kehtestatud standarditest, kuid tegelikult orjastati ta pahede abil jupijumala diktaadi alla. Eesti kontekstis on märksõnadeks “viie rikkama riigi hulka” ning “kooseluseadus” – need on olnud komponendid kokteilis, millega eestlane täis joodetud on. Nüüd aga räägitakse meile sellest, et me peame hakkama oma elustandardit koomale tõmbama, kuid jutt ei käi kultuurimarksismi trendidest, vaid jumalikust annist nagu seda on Eraomand, vaat et selle likvideerimisest.

Teine maailm on tekitatud kõrgemate jõudede poolt: klassikaline elu, pilk kosmosesse, kuid jalg mullas. Sellega kooskõlas olev inimene ei mässa objektiivse korra vastu, ta ei lähe kaasa propagandaga mis on tugevas vastuolus terve mõistusega; ta ei tee inimlikust nõrkusest endale hüve, vaid on sellest üle. Ta ei parselda maha rahvusliku kapitali: inimene ja maavara – seriaali “Litsid” asemel tahab ta vaadata filmi meie oma marssal Mannerheimist, kuid meie Mannerheimi nimega Artur Sirk, likvideeriti juba varakult.

Vaba mees astub oma kodumaa eest välja ka siis, kui sellel võimutseb võõrvõim, sest mõistel “vabadus” on metafüüsiline alus; samas teisipidi vaadatuna, kui inimesel pole midagi käega katsutavat, siis seab see kahtluse alla tema olemasolu. Mis on aga sinu väärtus kodanikuna, kui Riiki saanud juhtima röövlijõuk, pärsib või lausa hävitab sinu vara?

Väärtus- ja majandusküsimuste vahel laiutab küsimus rahva võimust, õigemini peaks olema võimu küsimus praegu põhiteema; unustagem ära, et AS Eesti Vabariigis on rahvas kõrgeima võimu kandja. Demokraatia defitsiit ning rahva kaugenemine talupoja kultuurist on põhjustanud olukorra, kus poliitika on väheste hullude rida ning ülejäänud kas jäävad kõrvale või otsustavad trendide järgi. Ja igaüks peab endalt küsima, kas parlamentarism on taganud meile demokraatia!

Vähem ohtlikum riigijulgeoleku seisukohalt on inimene kellel on oma maja ja maalapp – kas ta on rohkem või vähem konservatiiv, pole riigikaitse seisukohalt esmatähtis, kuid palju ohtlikum on kodanik, kes on ära linnastatud ning paljaks röövitud; kui mitte varem, siis sõja korral on tema kord riigile tagumikku näidata – rahvahulk pole võimeline oma peas lahutama Valitsust ja Riiki, kui Valitsus on nõrk, siis on ohus ka omariiklus.

Rahva allesjäämise seisukohalt on vajalik et Riik suudab eestlasele tagada kõrge elustandardi: toimuks deurbaniseerimine ning demograafiline plahvatus. Ma ei taha ütelda et eestlane peab minema tagasi Vargamäele, küll aga peab eestlasel kui rahvustervikul tekkima peremehe tunne ning seda ei saavuta ilma, kui läbi materiaalse heaolu. Lõpetades liberaalse immigratsiooni, mittekodanikest hääleõiguslased KOV-valimistel ning kolooniamaa staatuse.

Tuleb tõdeda, et Eestimaal on ruumi küllalt ning tehniline areng võimaldab inimestel liikuda ühest Eesti nurgast tundidega teise Eesti nurka – et inimesed saavad ühendada maaelu ja linnaelu; sealhulgas saab igaüks teostada oma elu enda äranägemist mööda. Inimene peab lisaks riigi eest eluga riskides tundma, et ta kaitseb o m a kallist vara – see on õige arusaam loosungist “erinevus rikastab”, kui see, mida meile globaliseerumise ning rohefanatismi all peale surutakse.

Kõige selle juures ei pea riigiaparaat tegema muud kui tõmbama end koomale: olema väike kuid töötama efektiivselt. Toome näite elektri tootmise puhul – EKRE ei räägi et elektrit peab jagama tasuta, vaid seda, et elektri kW/h võib olla 3 senti ning Eesti Energia teeniks veel kasumit, nagu see varem olnud on; see võib olla ka 4-5 kW/h, kuid mitte suurem. Ja mis me kogutud kasumiga teeme – rohepööret? Ei!

Rahvast ei tõmba fanatism, ei tõmmanud see bolševike ajal ega tõmba see ka nüüd, see on alati olnud väheste agitaatorite teema, rahvale peab võimaldama OMA, see tagab üksikisiku-perekondliku suveräänsuse ja kasvatab põlvpõlve kaupa homogeensust.

Kenno Põltsam, Kuusalu EKRE