Kes kardab Annika Laatsi?

“Annika Laats on meil meediastaar, avalikult tunnistatud ühe meediaväljaande poolt aasta naiseks. Isegi riik on talle presidendi isikus oma autasusid jaganud. Samas on A. Laats vastuoluline ja vastumeelne tegelane nii kiriku kui ka enamuse kristlaste jaoks.

Tekib küsimus, miks ta on samaaegselt meediastaar ja nö. ametlikult pea et kangelasnaine, kelle järgi me kõik peaksime joonduma, teisalt aga sellise nö. altpoolt tuleva terava kriitikatule all?

Annika Laats pole senini mõistnud Jeesuse õpetusi ja on ka teadlikult või enese teadmata asendanud Jeesuse õpetused Brüsseli poliitkorrektse ideoloogiaga. Ma loodan, ta pole seda teinud tahtlikult, vaid et ta pole tõepoolest Jeesuse õpetusi mõistnud ega neist aru saanud. Et seepärast.

Mida temaga teha?

Ühe eksinud, aga jonnaka ja aktiivse kirikuõpetaja peaks kirik ise korrale kutsuma. Ja õigele teele juhatama. Kui ta aga oma viltu kiskuvat tegevust aktiivselt jätkab, siis pole valikut – ta tuleb ametist tagandada. Sest kusagil tuleb piir ette – kiriku nimel ei saa eksiõpetust vabalt esitada.

Minu arvamus: see piir on A. Laatsi puhul juba ammu ette tulnud. Tema Jeesuse õpetuste väärtõlgendamine ja selle vääruse levitamine tuleb lihtsalt lõpetada. Ta võib ka ilmalikuna oma hingehoiu tööd teha. Keegi seda talle ei keela. Ja ta võib südamerahuga olla mistahes kiriku koguduse liige – eks eksinutest tuleb ju hoolida esmaselt ja nagu Jeesus selle kohta ütles: arsti ei vaja mitte terved, vaid haiged.

Miks kirik A. Laatsi ametist ei taganda?

Kirik on hirmul oma heade suhete pärast riigiga, kirik püüab vältida mistahes vastuolusid riigiga ja seepärast allub kirik riigi ideoloogilistele nõudmistele, riigi ametlikule, poliitkorrektsele mentaliteedile. Ka kardab kirik, et ühe kirikuõpetaja ametist tagandamine mõjub kuidagi halvasti kiriku imagole.

Mis on aga narrus – enesepuhastus ei riku mainet, vaid on kirikut ennast puhastav. Eks meie kirikuisadel ole ka teatav hirm naaberriikide kirikute ees, kes on pahatihti valinud täieliku liberaalsele ideoloogiale allumise – et kuidas need meie naabrite kirikud meie kiriku peale vaatavad. Meie kirik kardab nende välismaiste liberaalidest kirikujuhtide kriitikat.

Kui ma olen täpsem, siis kiriku juhid on esmaselt aga hirmul oma isikliku ametikoha ja staatuse pärast ega ole valmis kirikut ja selle õpetusi kaitsma, õigel teel hoidma. Nad on teinud kompromisse, mida nad teha ei tohiks.

Nemadki on lihtsurelikud inimesed ja selliseid hirme kaotada oma ametikoht võib mõista. Kuid samas on selge, et nad on sel juhul valel ametikohal. Kiriku ja rahva vajadus saada kirikus adekvaatset õpetust on alati kõrgem kui kellegi isiklik huvi ja püüdlus. Kui kirik muutub poliitiliseks institutsiooniks, siis kirik kui vaimne tempel variseb paratamatult.

Üheks teguriks on siin kaheldamatult vaimsetes asjades äärmiselt harimatud ajakirjanikud, kes promovad neid, keda tegelikult promoda pole vaja. Kes teevad kristluse aluspõhimõtete vastu eksijatest mingid meediastaarid.

Põhjus? Ajakirjanikud lipitsevad riigi ees ja täidavad riigi tellimust, teisalt on ajakirjanikud lihtsalt vaimsetes asjades täiesti harimatud ega saa ise aru, mida nad teevad. Annika Laatsi eksiõpetused sobivad lisaks liberaalsete ajakirjanike isiklike liberaalsete vaadetega suurepäraselt.

Teguriks siin on ka meie riigi valitsejad, kellel samuti puudub igasugune selge arusaamine Jeesuse õpetatust, kes on aga leidnud Annika Laatsi näol endale kasuliku ja hääleka töösipelga, keda oma eesmärkide jaoks saab edukalt ära kasutada ja rakendada. Annika Laatsi edevus võimaldab riigil ja meedial seda teha väga kergesti.

Vastan ise oma algsele küsimusele “Kes kardab Annika Laatsi?” Vastus on: kirik kardab. Riik aga kardab kirikut, seepärast soodustab riik igati valeõpetajat kirikus – kirik ju vaid lõheneb seeläbi ja liberaalsel valitsusel on üks vastane seeläbi vähem.”

Harri Kingo, kristlasest poliitikavaatleja