13.12.2019
Kersti Kaljulaid on presidendiks liiga vastuoluline inimene.
Sel nädalal kuulutas Eesti Meediaettevõtete Liit välja järjekordse aasta pressisõbra nime. Selleks osutus „oodatult“ president Kersti Kaljulaid, kes on jõuliselt ja kõiki fakte ignoreerides tunnistanud õigeks kõik selle, mis peavoolumeedia on näiteks tänase valitsuse laimamiseks välja mõelnud ja avaldanud.
Jätame siinkohal kõrvale selle, mida kujutab endast see liit, millel puudub isegi oma interneti koduleht, sest varasem Eesti Ajalehtede Liit annab internetis vastuseks, et sellele logides võidakse sind tillist tõmmata. Tegu olevat peatoimetajate ühendusega. Huvitav, palju meil neid geeniusi siis on, kes suudavad isekeskis hinnata pressisõbra ja -vaenlase kandidaate. Kui muidugi kandidaate üldse oli. Presidendi valimine osutab, et ilmselt mitte. Miks aga ei saadud hakkama vaenlasega?
Sellele vastas ajalehes LP kunagine ajalehe- ja teletoimetaja Ainar Ruussaar, kes nüüd tegutseb õpetajana Kohtla-Järve riigigümnaasiumis humanitaarainete õppetoolis. Päevalehe toimetus on nüüd võimaldanud talle lisasissetuleku rubriigis „Ruussaare ajalootund“. Tore, kui ajakirjandusveterane nõnda kaasatakse, ehkki muidugi vägagi valikuliselt.
Sellest kirjatükist „Press ja presidendid“ saab nüüd teda, et pressivaenlast ei valitud, kuna pressisõbra valikuga olevat juba vaenlased niigi paika pandud. Ruussaar on aga nii informeeritud, et nimetab nad siiski ära: Mart ja Martin Helme. „Peatoimetajatele maksimumpunktid. Kaljulaidi pressisõbraks kuulutamisest said kõik aru, kes on 2019. aasta pressivaenlane,“ teeb ta järelduse.
Huvitav, mis järeldusi pidi avalikkus tegema mullu, kui pressivaenlaseks kuulutati endine Danske Banki juht Aivar Rehe, kes nüüd sügisel leiti heki varjust enesetapu sooritanuna? Kas Ruussaar soovitab sama ka Helmedele või mida üldse tähendab selline jaotus?
Kes on olnud senised pressisõbrad peavoolumeedia juhtide meelest? Esimene oli 1994 Mart Laar, järgnesid Siim Kallas, Tunne Kelam, seejärel Lennart Meri, Jüri Mõis – kõik nagu kipub Eesti ühiskonna ühte serva. Edasi ka 2003 Mati Alaver, kahel korral Allar Jõks ja vähem markantsed tegelased. Ei ühtki keskerakondlast ja rahvaliitlastest vaid 2001 Indrid Rüütel, aga mitte Arnold Rüütel.
Pressivaenlaste taunitavatest ridadest leiame muidugi Edgar Savisaare juba 1995, aga ka sama seltskonna esindajatena Tiit Made, Robert Lepiksoni, Mihhail Korbi, samuti kolmel korral Rein Langi, kahel korral Toomas Hendrik Ilvese ning isegi Andrus Ansipi ja Kristen Michali. Igatahes vaenlaste rida tundub kuidagi usutavam, sest vähemalt osa neist pole lasknud meedial endale sõnu suhu toppida.
Siiski tundub tänavune valik presidendi näol kukkuvat sellest reast välja, sest teame, kui jõuliselt on ta pigem sulgenud vaba sõna suud ja jooksnud oma arvamustega peavoolu meedia sabas, manades tänast valitsust ning eriti EKRE-t. Ent kas ei osuta pressivaenlase mitte nimetamine pigem sellele, et potentsiaalsed kandidaadid Helmed on ju tegelikult olnud pressile avatud kordades rohkem kui paljud varasemad „pressisõbrad“?
Mart Ummelas, kolumnist