Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

Kiivas inimsuhted: ka poliitikavälistes teemades kistakse tüli üles ikkagi täiesti poliitilistel ajenditel

-
20.12.2019
Poliitika lõhestab praegu nii sõpruskondi kui ka lähedasi.
© UU

Uute Uudiste kaasautor Priit Tali kirjutab sellest, kui polariseerunud on Eesti ühiskond ja kuidas poliitilised erimeelsused kanduvad isiklikesse suhetesse.

„Meie sisepoliitilised kemplemised on viinud võib-olla paratamatu, kuid kindlasti väga kurvastava tulemuseni – täiesti tavaliste, toredate, mõistlike inimeste omavahelised suhted on kiskunud kiiva ning täiesti apoliitiliste teemade juures „virutatakse“ vastastikku täiesti poliitilistel ajenditel.

Hiljutisest ajast on mul kaks kurba kogemust sotsiaalmeediast.

Ühe väga toreda tuttava FB-seinal oli postitus apteegireformi teemal. Mitte poliitilisest, vaid eetilisest ja praktilisest vaatevinklist. Olles täiesti nõus postitaja seisukohaga, lisasin enda arust „teravmeelse“ kommentaari, samuti ilma igasuguse poliitilise alatoonita.

Minu (ilmselt tobedat) nalja kommenteeris teine väga tore tuttav. Ei, ta ei öelnud, et „lõpeta oma lollakas huumor“ või muud sellist, millega oleksin igati nõustunud. Ta hurjutas, et „sinu poolt kunagi avaldatud poliitilise suundumuse valgusel – palun, ära kommentaari“.

Viga ei olnud minu kohatus naljas, vaid minu „vales“ poliitilises suundumuses. Seega oleme jõudnud aega, kus absoluutselt poliitikavälistes diskussioonides tohivad osaleda ainult „õige“ poliitilise ilmavaatega kodanikud.

Teine hetk oli ühe minu enda postituse all, kus ma lausa rõhutasin, et ei tea ega tahagi teada, millist parteid postituses käsitletud persoon esindab. Selle peale arvas kolmas väga tore tuttav, et „Lihtsalt vastik on lugeda ja kuulda kuidas paadunud ekrelased kõiki inimesi sildistavad. Mardisantidelt ka küsisid mis erakonnast nad on?“

Ei, ma ei ole „paadunud“ ega ka mitte lihtsalt ekrelane. Kuivõrd aga praegune parlamendimatemaatika võimaldab valitsuskoalitsiooni KAS reformlastega VÕI ekrelastega (muid valikuid ei ole) ja oravad on minu silmis halvem variant, siis olen muutunud oma tutvuskonna mingi osa jaoks vastumeelseks paariaks ka täiesti poliitikavälistes arutlustes, kus mulle endale ei tuleks erakondlik eristamine pähegi.

Selline tendents ühiskonnas on sügavalt masendav. Väga lihtne on selles süüdistada kellegi „retoorikat“, olgu selleks Helme või Ligi või Tarand või kes muu. Reaalsed süüdlased oleme aga ikkagi ise, kui me tavainimese tasandil ei suuda enam üksteist hinnata isikuomaduste järgi, vaid selle põhjal, milline poliitika kellelegi rohkem/vähem meeldib.

Eriti nukker on, et sellises vastandumises võitjaid olla ei saa. Kõik oleme kaotajad. Mis rõõmu saaks kellelgi olla talle sümpatiseeriva partei valimisvõidust, kui seepeale pooled sõbrad-sugulased talle selja keeravad?

Kas meie prioriteedid on ikka õiges järjestuses?

Inetused, valed, laim, sõim poliitikute vahel on kui mitte aktsepteeritav, siis vähemasti mõistetav. Sellel on arusaadav eesmärk – saada või jääda võimu juurde. Kui seesama inetus aga jõuab minu ja naabrimehe suhetesse, siis on see juba täiesti irratsionaalne ja eesmärgitu.

Vilets valitsus on ühtmoodi vilets nii minu kui minu naabrimehe jaoks. Heast valitsusest saame mõlemad kasu. Kas valitsusjuht meeldib mulle või naabrimehele või mõlemale või mitte kummalegi – see ei muuda praktikas mitte kõikse vähematki. Ning sellelt pinnalt tüli ja vaenu üles kiskuda on meid mõlemaid kahjustav.

Kui ma ei laena naabrimehele muruniidukit, kuna kardan, et ta selle ära lõhub, siis võib seda ju mõista.

Kui ma ei laena niidukit talle sellepärast, et ta pooldab sotse (või oravaid või ekrekaid või keda tahes), siis on see üdini ja jaburalt tobe.

Kui mingit ideed või tegevusjoont või maailmanägemust pooldab üks, kolm või kümme inimest, SIIS me ju võiksime seda pidada erandlikuks või veidraks või äärmuslikuks või totraks. Kui mingil erakonnal on meie tillukeses ühiskonnas aga kümneid tuhandeid hääleõiguslikke poolehoidjaid, siis EI SAA selle erakonna kantud eesmärgid olla üdini valed.

Kui lisaks kümnetele tuhandetele pooldab oravaid ka minu naabrimees, siis EI SAA ma öelda, et ta on valel teel. Ei ole! Tema tee ja nägemus on minu omast erinev, kuid mitte mingil juhul vale. Kui ma tunnen sügavuti, et minul on õigus OMA nägemusele, mille põhjal ma peaksin arvama, et naabrimehel ei ole õigust TEMA nägemusele?

See, mis on minu jaoks rumal, ebavajalik või vastumeelne, võib naabrimehe jaoks olla tore ja kasulik. Me oleme ju erinevad inimesed, meie soovid on erinevad, meie vajadused on erinevad, meie tõekspidamised on erinevad. Miks ei võiks need meil olla? Või miks me peaksime teineteisele neid keelama?

Ma ei saa iseenda arvamust absolutiseerida juba sel lihtsal põhjusel, et tohutu hulk vahvaid ja arukaid inimesi mõtleb teisiti. Järelikult on ka teistsugune arvamus mitte ainult võimalik, vaid ka objektiivselt minu arvamusega vähemalt võrdväärne. Ning samamoodi tuleks suhtuda ka minu (ja kümnete tuhandete) arvamusse.

Kui meie ise – mina ja minu naabrimees – teeme muruniiduki kasutamisest jälgi poliitilise kempluse ILMA MINGI PÕHJUSETA, mis pagana pärast me siis põlastame jälki kemplust poliitikute vahel, kellel ON SELLEKS PÕHJUST?

Mitte poliitikud, mitte EKRE, mitte Reformierakond, mitte mistahes erakondlikud lahingud ei lammuta meie ühiskonda. Me teeme seda ise. Meie, tavalised inimesed, mina ja minu naabrimees. Ja sina ka.“