20.11.2021
(:) kivisildnik
Seda juhtub küll harva, kuid vahel võib ka tänapäeval juhtuda lugema midagi, mis aitab elust ja inimestest aru saada. Seda ei juhtu mitte kunagi presidendi kõnet kuulates või avalikõiguslike agitaatorite ehk kommertskommunistide plära lugedes. Täiesti valgustav oli läti juristi ja õigusteaduste doktori Juris Rudevskise intervjuu, mille tõlke avaldas Objektiiv.
Pariisis elav läti intellektuaal arutab teemal, miks on olukord Lätis täiesti hullumeelne ning ületab oma julmas absurduses tšehhi õuduskirjaniku Kafka loomingu ning toob silme ette metsikused Gulagi arhipelaagist. Rudevskis peab silmas Läti Vabariigi ebainimlikke koroonameetmeid ja kodanike dementset allumist vägivallarežiimile.
Rudevskis peab nii Lätis kui kogu läänemaailmas toimuvat detsiviliseerumiseks, mitte ainult tsivilisatsiooni kokkuvarisemiseks, mis on samuti fakt, vaid kahetsusväärseks protsessiks inimeste peades. Nii lätlased, eestlased, eurooplased kui muud lääne inimesed on läinud peast mädanema, laiad massid on minetanud tsiviliseeritud inimeste omadused.
Rudevskis ütleb: “Tsivilisatsioon on nii inimeste peades kui ühiskonnas, see on üles ehitatud kahest asjast: enesekontrollist ja võimest teha plaane tuleviku tarbeks.” Soovitan lugeda, ei hakka kõiki arutlusi ja argumente üle kordama, kuid Rudevskise situatsioonianalüüs on täiesti perfektne.
Jämedas joontes on nii lätlased kui kõik muud sarnased nagu suured lapsed, kes pole võimelised kontrollima oma tunge ega ratsionaalselt tegutsema. Lapse või metslase kombel kardetakse paranoiliselt meedias üles puhutud hirmu- ja muinasjutte ning ollakse valmis füüsiliselt arveid õiendama kõigi teistsugustega – antud juhul vähemusse jäänud tsiviliseeritud inimestega.
Metsikused toimuvad ka meil Eestis, olgu selleks Elvis Braueri süsteemne kottimine ja alandamine või vahhineerimata inimeste vallandamine ja teisejärgulisteks kodanikes taandamine ning sellega kaasas käiv sallijate sõim ja kõikvõimalikud üleskutsed arveteõiendamiseks ketseritega.
Seda kõike me teame, aga kust see tuleb? Rudevskis selgitab toimuvat loomuliku eliidi kadumisega, osundan: “Esiteks: kuidas võiks tänast Läti poliitilist režiimi kirjeldada? Selle jaoks on üks Vana-Kreeka keelest pärit suurepärane nimi – kakistokraatia. See tähendab valitsust, mille pole moodustanud kõige võimekamad, vaid kõige hullemad inimesed. Valitsus ei koosne mitte kõige targematest, arukamatest, julgematest, kõige ettenägelikematest inimestest, vaid nende vastanditest. Meil on täna kakistokraatlik režiim.”
Vaatates meie tampoonihunta staare ja lõhnastatud pudeliharju või kroonueetikuid, tuleb targa lätlasega igas punktis nõustuda. Ka meil ei valitse paremad, targemad, ausamad, võimekamad ja väärikamad, vaid otse vastupidi. Kraani juures on kusagilt kontorinurkadest välja kougitud jätised. Eesti keel on rikas ja me ei pea kasutama keerulisi kreekakeelseid kakisõnu. Meil on suurepärane sõna jätis, mille mitmetähenduslikkus teeb ta antud olukorras eriti sobivaks, jätis tähendab nii jääke, jäänuseid kui ka lurjuseid, kaabakaid ja muid amoraalseid ja kuritegelikke tüüpe.
Seega kakistokraatia on eesti keeles jätiste võim. Jätiste võimu all ei saagi toimuda midagi toredat, inimjäägid pole võimelised korraldama midagi head, küll on aga psühhopaatiline ja korrumpeerunud nomenklatuur võimeline kõigiks kuritöödeks ja hirmutegudeks. Vaadake neile kas või korraks otsa, moraalne ja intellektuaalne mandumine on neile näkku kirjutatud.
Meenub üks vana lugu, sõitsime seltskonnaga autos, juhtus ohtlik olukord, teine juht tegi midagi arusaamatut. Sõber, kes oli roolis, sõitis sellele jätisele foori all kõrvale ja vaatas talle näkku ning ütles: “Kõik on selge.” Sõber seletas, et ta alati vaatab neile näkku ja alati on näkku vaadates selge, miks nad teevad seda, mida nad teevad.
Vaadeke ajalehti või telekat ja kohe on kõik selge, nende jätistest kakistokraatide lõustad vaatavad igalt poolt vastu. Kui võimul on väikesed, tühised ja halvad inimesed, siis muutub elu maapealseks põrguks. See ongi tänaseks juhtunud, Lätis rohkem kui siin ja Austraalias veel rohkem kui Lätis. Õnneks on ka mõned normaalsemad riigid, aga paraku meid sinna ei oodata.
Intellektuaalselt on huvitav arutada, kuidas on jätised võimule saanud. Ajaloos on erinevaid stsenaariume, 1940. aastal pandi meil jätised pukki verise võõrvõimu vägivallaga. Veidi varem haaras jätis Päts võimu riigipöörde tulemusel, midagi sarnast toimus äsja ka kaporatuuri geniaalsel juhtimisel, tõenäoliselt lombitaguse mahitamise tagajärjel.
Mitte alati ei toimu jätiste mahitamine jõustruktuuride abil ega toore välise sekkumise abil. Kuidas suurriikide luure jms mõjutab poliitikat nii oma kodumaal kui ka mujal, oli vanasti lehtedestki lugeda. Kõikvõimalikud ühiskondade avamised, sallivuskampaaniad, värvilised revolutsioonid ja seksuaalrevolutsioonid ei toimu iseenest, keegi maksab, keegi korraldab, keegi vastutab.
Jätis ise lihtsalt ei saa võimule, tal puuduvad selleks vajalikud oskused ja võimed. Samas on jätis alati tänulik, kui keegi ta juhtpositsioonile mahitab. Kas mäletate veel Stalinit ja tema hüüdnime Kartoteek? Stalini tee võimule oli lihtne, ta mahitas võimetuid ja keskpäraseid jätised ja need oli talle ustavad ja tänulikud ja nii see läks – sama meetodiga töötavad ka igasugused naljakate mantlitega salaseltsid.
Kõigile meeldib kangesti mahitada pedofiile ja muid sarnaseid tegelasi, meenub üks ministeeriumiametnik, kelle töö juurest raudkapist leiti pedofiilsete saitide salasõnad ja pildid ja värgid ja kes seejärel sai tööd ÜRO liinis ja oli veel äsja suursaadik ühes lillaroosas kuningriigis. Loomulikust eliidist on asi mõistagi kaugel, aga vahelejäänud ametnik on ustav ja kuulekas ja ei lähe vangi ega midagi.
Jätiste võimule mahitamise mehhanisme on lõputult, alates müüdava meedia kampaaniast ja lõpetades salamõrvadega ja trepist alla kukkumistega. Tulemus on aga alati ühesugune – vaesus, orjus, alandused ja loomalik lollus. Valige Sven Sildnik riigikokku, nii lükkate vähemalt ühe jätise Toompealt alla ja ta peab tööle minema. Nutune fakt.
( : ) kivisildnik
Pärnus
20.11.2021