Rahvuskonservatiivne uudiste- ja arvamusportaal
Saada vihje: info@uueduudised.ee

( : ) kivisildnik: Kuidas minust sai eriti ohtlik meeleavaldaja ja dissident

-
23.10.2021
(:) kivisildnik

Selleks ajaks, kui auväärne lugeja seda kirjatööd naudib, on tampoonihunta maskides ja hambuni relvastatud eriüksuslased+koerad mu tõenäoliselt juba vangikongi viinud, kus mind alandatakse, mõnitatakse, ähvardatakse ja piinatakse ning sellega rikutakse inimõigusi ja rahvusvahelisi kokkuleppeid nagu ka euroliidu alus- ja põhiväärtusi. Küllap valetab peaministrimutt siis teile, et kedagi ei ole vangi pandud ja kedagi ei piinata. Fakt.

 

Koerad mind tõenäoliselt ei hammusta, sest mul on madal toiteväärtus. Mäletan, nii nagu oleks see eile olnud, kui Ansipi koerad ennemuistsel ajal Tartus Tartu rahu meeleavaldusel kõhud korralikult täis sõid, siis peksti mind küll jalgadega, aga pintslisse ei pistetud. Prillid löödi ikkagi puruks. Kui Ansip oleks aumees, siis ostaks ta suurele kirjanikule uued, ilusad ja väga kallid optikad nina peale. Fakt.

Eriti ohtlik, aga kui veab, siis tagaotsitav meeleavaldaja ja dissident sai minust niimoodi… Tunnistan kõik kohe üles, siis ehk peksavad vähem jalgadega. Asi on lihtne, mina ei usu igasugust lolli juttu, vot nii saigi minust dissident. Igast normaalsest ja ausast inimest saab dissident, kui president valetab, ajakirjandus valetab ja teadlased valetavad nii alatult, et isegi paadunud reklaamisepitsejad punastavad.

Tarka valet võiks ehk veel uskuda, aga lolli ja nõmeda vale uskumine on täiesti ilmvõimata asi. Ajab öökima ja solvab, sest mind peetakse lollakaks. Valetatakse nagu puudega lapsele, see asi ajab juba lausa närvi. Nii loll ma ikka ka ei ole, no ei usu ERR/EPL-i dementset propaganda. Võtke kas või üks intelligentne inimene tööle, kas majanduslik olukord on siis nii halb või on teil midagi põhimõtteliselt heterote vastu?

Dissidentluse poole kallutas mind mu hulgas ka muistsete vabadusvõitlejate eeskuju. Juba varases nooruses hoidsin ma ennast Ameeria Hääle vahendusel kursis Enn Tarto, Jüri Kuke ja Mart Nikluse tegevusega. Vot need olid õiged eesti mehed, mitte mingisugused vainode ja käbinite masti tolgused, parasiidid ja reeturid. Kommunistid on mulle lapsest saati vastikud.

Mida aeg edasi, seda vastikumaks on muutunud ka sotsialistid. Muide, üks hea uudis on see, et Pärnu linna volikogu on sellest aastast sotsivaba. Nuta, vasaklimukas, nuta. Dissidentlikud meeleolud on levinud massidesse. Fakt. Ega muidu ei oleks sotsid ja sorbiinhape haledalt kotti saanud siinkandi valimistel, libareiting oli neil ju taevakõrgune. Teaduspõhine reiting on, aga hääli pole. Paras.

Nii see läks, vaatan, mingid klounid peksavad segast, suvalised ullikesed usuvad, aga mina ei usu, olingi dissident valmis ja mõnitasin kogu seda haiget paska aastakümneid. Aga ohtliku meeleavaldajat minust siis veel ei saanud. Ehkki mind jalgadega peksti, kirjanduse rahadest süsteemselt ilma jääti, kohtu vahet solgutati ja kultuurilehtedes alandati, oli elu ikkagi lust ja lillepidu. Milleks täielikku idülli mingitel massiüritustel trügimisega rikkuda?

Minu lugusid loevad ju sajad tuhanded inimesed, kuidas saab mingi ogarate eitede kapital seda muuta? Ah et annate hunniku pappi mingile pooletoobisele ja arvate, et keegi hakkab seda muda lugema? Eksite sügavalt. Kas teete minu peale veel mõne valekaebuse politsei isikuvastaste ja lähisuhte vägivalla kontorile, idioodid? Keegi ei loe ikkagi teie mahitatud vedelat väljaheidet. Ja ei hakka kunagi lugema, läheb kõige sotsrealismi teed otse torudest alla. Põmm.

Aga režiim ei piirdunud minu tagasihoidliku isiku represseerimisega, nad hakkasid kohitsema lapsi, süstisid seitsmesaja tuhendele inimese ohtlikku solki ja keelasid joodikutel kõrtsidesse sisenemise – vot seda ei pidanud ma enam vastu. Tehke minuga, mis tahate, kõigil suva, aga lapsed ja joomatõbised jätke heaga rahule.

Nii saigi minust ohtlik meeleavaldaja. Kõik algas tõrvikurongkäikudega, alguses koos tudengitega, aga hiljem juba koos mõõdukate ekreiitidega. Oli väga tore. Kahjuks midagi põlema ei pandud, aeg ei olnud veel küps, BLM oli alles turule toomata ning Antifa kiratses. Samas jäi hinge kripeldama mingi pettumusenoot – valitsus ei tööta meeleavalduste vastu, kas see siis ei olegi mingi õige asi? Kus on veekahurid, verekoerad ja peakottides palgamõrvarid?

Aga siis, nagu võluväel saatis tampoonihunta vanade väärikate naiste, pensionäride ja laste vastu nii verekoerad kui ka anonüümseks jääda soovivad automaaturid. Mulle täiesti tundmatutel tüüpidel aetid politseibussis püksid maha. Ja nad said kuulsaks. Ühel lihtsal tsellomängial tehti elu põrguks ja kisa tõusis taevani. See tekitas huvi, ohohooo, midagi ikka toimub. Läheb asjaks. Selgus, et see meeleavaldamine on ikkagi raju värk, järgmine kord löön kindlasti kampa. Asi oli otsustatud.

Mõned pakkumised tulid, laamendasin kuskil Kilingi-Nõmme taga metsas, pärast vaatas videot 17 000 mässajat. Pole paha, aga ikkagi, kus on käerauad? Nalja teete või? Aga see polnud veel kõik, viimaseks piisaks minu kannatuste karikas osutus tõsiasi, et minust palju ebapopulaarsema, ehkki väga tordedale Jaan Hattole peale lasti lahti kolm neli bussitäit rünnakrühmlasi, koos koerte, nuhkide ja helikopteritega.

See ei ole lihtsalt õiglane. Olin sügavalt pettunud, abi ei olnud ka sellest, kui mind valimiste eel korduvalt FB vanglasse topiti, meelevaldselt mingite tänavakunstnikega seostati ja ma ühel hommikul nägin jalutades juhuslikult kuut politseiautot ja minu firmaga hakkas tegelema autoriteetse institutsiooni rahapesu ja terrorismi osakonnalaadne struktuur.

Kahjuks ei õnnestunud meil koostöös struktuuriga tabada ei rahapesijaid ega terroriste, ehkki peavalu oli omajagu ja ma olin lõpuks nõus kõik üles andma, ehk saab veel mõne ansipiga ühte kongi, nagu koputajaks või midagi. Ei midagi. Omast kogemusest ütlen, et see rahapesijate püüdmine on lootusetu projekt, kanguta kuidas tahad, mitte muhvigi.

Aga siis, nagu taeva õnnistus, saatis Varro sõnumi, et katoliiklastel massimeeleavaldus tulemas ja oleks nagu vaja mõnda keskealist vabadusvõitlejat, kes ka kirjatähti tunneb ja üldse. Olin kohenõus, haistsin õhust hirmsat möllu ja hammaste kiristamist. Vaist oli õige, Varro visati Postimehe kontorist välja, talle ei müüdud ei raadioreklaame, plakateid ega soola.

Kogu mõõkhambuliste limukate bande oli tal korraga kallal nagu sooneutraalsete kihulaste pilv, muu hulgas lasi ka kommunistlik Müürileht haledat vingatsit – näib, et mobiliseeritud olid ka invaliidid ja puudelised, hunta paiskas lahingusse viimased reservid. Ega mul kallasjuugendist kahju ei olnud, silm ka ei pilkunud.

Nii ma siis läksingi kindlas usus ja põhiseaduslikus vaimus 23dal Vabaduse platsile kirjanikude liidu volitamata esindajana viie minuti pikkust kõnet pidama. Mis neljandal minutil juhtus, te juba teate. Tervitan kõrvalkongi rahvast, ja kasutan info edastamiseks võimalut, proovige vähemalt öösel vaiksemalt oiata, mõned siin tahavad magada. Nad on selle ausalt välja teeninud.

(:) kivisildnik
Pärnu
22.10.2021